25.04.2018
Ruuben Kaalep.
EKRE kongressil esines kõnega Sinise Äratuse liider Ruuben Kaalep, kes juhtis tähelepanu sellele, et eestlust ähvardab oht nii Vene imperialismi kui ka Lääne globalistliku liberaaldemokraatia poolt, kes mõlemad eitavad rahvusriiki.
“Kallid erakonnakaaslased! Tänane kongress on eriline esiteks selle poolest, et tähistame oma rahvusriigi juubeliaastat. Sada aastat pärast rahvusriigi algust võime olla rõõmsad ühe asja üle: et need aated, see rahvuslik vaimujõud, mis viis meie riigi loomisele, on elus ja alles. Ja seda tunnistasid tuhanded tuled Tallinna tänavatel vabariigi aastapäeva õhtul.
Mõned meie vaenlased, kes püüavad jätta muljet, justkui Eesti rahvusriiklusega oleks kõik kõige paremas korras, tahavad sellega viidata, et nad ei mõista, miks EKRE-t on vaja. Nende meelest saab eesti rahvas eksisteerida ja eneseks jääda ka Lääne liberaalse ideoloogia hoovuses. See on vale. Rahvuslus ja liberalism saavad kõrvuti eksisteerida vaid nõnda, et üks on teise endale täielikult, absoluutselt allutanud. Kui domineerib liberalism, tähendab see igasuguse rahvusluse taandamist muuseumirahvusluseks, kus eestluse hing aheldatakse ERM-i ja Eesti Rahvaluule Arhiivi külmadesse keldritesse ja laulupeost saab kurioosum ning välisturistidele suunatud vaatemäng.
Liberalismi keskne idee, et inimene on sündides puhas leht, tabula rasa, ja sellest tulenevalt on kõigil maailma inimestel võrdsed õigused, ei saa sallida enda kõrval rahvuslust, mis räägib sellest, et rahvuslik identiteet, kodakondsus, kodu ise on kaasa sündinud.
On väga oluline, et EKRE on selgelt kinnitanud: me oleme vastu liberaaldemokraatiale kõigis selle vormides. Ideoloogia, mis peab end võrdselt kehtivaks kõigile maailma rahvastele, tähendab vägivalda rahvaste unikaalse olemuse kallal. Ühel soomeugri rahval ei ole mingit asja Prantsuse revolutsioonist sündinud ideedega. Meie erakond seab ürgse hõimutunde kõrgemale globalistlikest dogmadest nagu inimõigused ja individualistlikud vabadused, me oleme eestlased ennekõike ja seejärel kodanikud või liigikaaslased.
See tähendab, et ühes EKRE võimuletulekuga peame me valmistuma fundamentaalseks ideoloogiliseks paradigmanihkeks, ja ühtlasi muutub ka Eesti roll Euroopas. Vähem kui kuu aega tagasi tuli esimest korda kokku EKRE välispoliitika toimkond, mille juhiks mind valiti. Välispoliitika toimkonna ülesandeks on täielikult ümber hinnata Eesti geopoliitika, mis peab üle paljude aastate uuesti hakkama lähtuma Eesti rahvuse olemuslikest huvidest.
Meie välispoliitika aluseks on kaks fakti, mida EKRE ainsana kõigist erakondadest on valmis tunnistama: Eestit ähvardab eksistentsiaalne sõjaline oht idast ja Eestit ähvardab eksistentsiaalne kultuuriline oht läänest. Me ei tohi ja meil ei ole aega langeda mõttetutesse vaidlustesse teemal, kumb oht on parajasti suurem. Nii Vene imperialism kui Lääne globalistlik liberaaldemokraatia eitavad eestlaste õigust etnilisele rahvusriigile. Eesti ei tohi olla sõltuv ei Idast ega Läänest, mistõttu meid ootab ees välispoliitiline pööre. See pööre, mille toomine ongi EKRE mõte, tähendab vabanemist sellest pealesurutud Ida ja Lääne dualismist – või õigemini autismist.
See pööre saab olla üksnes nende riikide suunas, kes jagavad meiega sama maailmavaadet. Ainult koos Ungari, Poola ja teiste Euroopa Liidu idaosa riikidega saame me luua tugeva geopoliitilise bloki, mis suudaks vastu seista nii Venemaale kui Lääne ideoloogiale. Samuti muutuvad iga aastaga tähtsamaks sidemed rahvuslike jõududega üle Euroopa. Ei ole liialdus, et need jõud on Lääne-Euroopa rahvastele ainsaks lootuseks teel füüsilise väljatõrjumise ja väljasuremise poole. Lähematel aastatel saab EKRE ülesandeks nende sidemete tihendamine ja laiendamine.
Erakonna välissuhtlus voolab väga palju mööda Sinise Äratuse tallatud radu. Veebruaris Sinise Äratuse korraldatud rahvusvaheline konverents, millest võttis osa palju erakonna liikmeid, viis Eesti maailmakaardile. Ja ei viinud Eestit maailmakaardile mitte võltsparaadliku e-riigi või globalistide ees pugemisega, vaid ühe eurooplaste uute rahvuslike ärkamiste särava tähena. EKRE-st ja tõrvikurongkäikudest on Läänes saanud innustav eeskuju, mis annab jõudu rahvuslastele, kes on sunnitud valus ja abituna pealt vaatama, kuidas nende isamaad ujutatakse üle moslemite ja neegritega.
Kogu selle Lääne tsivilisatsiooni eksistentsiaalse kriisi kõrval tunduvad tühised need tüütud probleemid, millega me igapäevapoliitikas kokku puutume ja mis sääseparvena üritavad takistada meid suurema eesmärgi poole liikumast. Need meist, kes on valitud linna- ja vallavolikogudesse, on juba enamasti oma silmaga näinud, mis on korruptsioon, alatud võimumängud, nugade selgalöömised ja tihtipeale kohalikud pisioligarhid. See on põld, mis tuleb puhastada, kulu, mis tuleb põletada kui üks osa suurest muutusest Eesti poliitikas.
See on vajalik, et Eesti rahvusriigis oleks kõrgeimal kohal rahvuse huvid, mitte üksikisikute huvid; et iga poliitik saadetaks pensionile ja tema asemele tuleks riigimees, kelle isikuomaduste hulgas on selline ennekuulmatu asi nagu ausus; ja et meie järeltulijatele jääks see maa, kus puhkavad meie esivanemad, kelle põrmust on võrsunud meie puhas loodus ja metsad, ja kes elavad edasi meie geenides ja emakeeles.
Põhimõttekindlust ei saa kasvatada, kui seda aeg-ajalt proovile ei panda. Selline proov tuleb järgmisel kevadel, pärast Riigikogu valimisi. Oma põhimõttekindlust saab ja tuleb meil näidata koalitsiooniläbirääkimistel. Meie erakonnal on terve hulk seisukohti, millest me oleme lubanud mitte taganeda. Ja me saame minna ainult sellisesse valitsuskoalitsiooni, mis neid seisukohti jagab.
1. Koalitsioon, kuhu kuulub EKRE, ei tohi lõdvendada sisserände- ega kodakondsuspoliitikat.
2. Koalitsioon, kuhu kuulub EKRE, peab tühistama kooseluseaduse.
3. Koalitsioon, kuhu kuulub EKRE, peab tühistama piirilepingu Venemaaga ja tunnistama Eesti ainuõigeks idapiiriks Tartu rahu piiri.
Meie sinuga teame, et nendes küsimustes EKRE järeleandmisi ei tee. Kui, siis kasvõi sellepärast, et EKRE valija ega EKRE liige ei annaks eal sellisteks järeleandmisteks luba. Aga ometi on siinkohal vajalik hoiatus. Mängus on juba nii suured panused, me oleme tulnud juba nii kaugele, et kui need maha mängida, kui siin siht silmist kaotada, siis me kaotame kõik.
Sest kõige hullem on petta oma sõprade usaldust. Vaadata oma võitluskaaslastele silma, või hoopis nende pilku vältida, teades: ma olen teid alt vedanud. Alt vedanud neid, kes on sulle andnud usalduse, et meie ühine ilus unistus teoks teha. Aga kui tuleb välja, et see kõik oli vaid fassaad? Et sõnades ehitati elevandiluutorn ja põhimõtted, mille järgi elada keegi tegelikult ei suutnud – või ei osanud? Ja mida sa teed selle teadmise ja valuga?
Minu soov uueks erakonna-aastaks on, et need meie seast, kes ei ole siirad, jõuaksid selle küsimuseni, ja need, kes on siirad, peaksid seda endalt küsima võimalikult vähe. Ja siis sünnib meie tahtest eesti rahvusele suur tulevik. Eesti eest! Taara avita!”