13.03.2020
EKRE Riigikogu saadik Ruuben Kaalep.
EKRE Riigikogu saadik Ruuben Kaalep kirjutab sellest, kuidas eriolukord meid individualismist eemale tõukab ja kollektiivselt üksteisele lähendab.
“Koroonaviirus on sulgenud globaalse supermarketi, riiklik eriolukord seab kahtluse alla inimõiguste ülimuslikkuse. Seega on kaks modernse maailma suurimat dogmat, mis nii ehk teisiti sajandi lõpuni ei ela, inimesest suuremate jõudude (loodus ja riik) poolt kõikuma löödud.
Mis on eriolukord? Nagu looduses valitsevad erinevad aastaajad, nii on ka riigil erinevad olemise viisid. Rahu- ja sõjaaja vahele jääb palju staadiume, milles järk-järgult rullub lahti riigi tegelik kõikehõlmavuse potentsiaal (see peidab endas oma ohte, vt: liberaaldemokraatlik totalitarism). Üks neist on eriolukord, mille kehtestamine on meeldetuletuseks, et meil ei eksisteeri kaasasündinud õigusi – kõik õigused on tagatud riikliku vägivallaga. Eriolukord on aeg, kui kogeme enda ümber vähem läänelikku individualismi ja saame rohkem üheks selle jõuga, mis meid üheks rahvuseks ja rahvaks ühendab.
Kaks ajaloolist paralleeli ka. Kui 12. märtsil 1934 kuulutati Eestis välja kaitseseisukord põhjendusel, et “rahvas on haige”, järgnes rahvuslaste tagakiusamine. 12. märtsil 2020 on see heastatud, kuna rahvuslik valitsus ise on kuulutanud eriolukorra, et kaitsta rahvast algselt välismaalt lähtuva ohu eest, mille tulemusel rahvas võibki haigeks jääda.
Eriolukorra kehtimise esimene päev on 13 ja reede, mida peetakse õnnetuks sestpeale, kui reedel, 13. oktoobril 1307 lasi Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus vangistada templirüütlid, kes olid kujunenud oma pangandussüsteemi ja hierarhiaga rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Templirüütlite toetajatele sai 13 ja reede sestpeale kurvaks päevaks. Riikliku suveräänsuse austajatele peaks aga 13 ja reede vastupidi olema üks rõõmus päev, mida tähistada (eriolukorra tõttu muidugi mitte avalike kogunemistega).”