23.08.2023
Ruuben Kaalep om oma rahva väärikas poeg.
EKRE poliitik Ruuben Kaalep kirjeldab oma tööd Integratsiooni Sihtasutuses, kus suur osa jõupingutustest ei arvesta eestlaste endi püsimajäämisega.
“Eile toimus Integratsiooni Sihtasutuse (INSA) nõukogu koosolek, kus osalesin uue liikmena. 5-tunnise koosoleku peamine teema oli INSA uue strateegia koostamine. Tuleb kohe öelda, et nõukogule tutvustatud strateegia oli äärmiselt puudulik ja asjatundmatu kõigis neis küsimustes, mis puudutavad eestluse säilimist, meie rahvuskultuuri, ajalugu ja rahvusriigi põhimõtteid. Tõstatasin hulga olulisi küsimusi, mis tekitasid kõik elavat arutelu, ilmselt seetõttu, et varasemalt pole INSA nõukogu vaevunud neid fundamentaalseid teemasid üldse mõtestama ega põhjalikumalt arutama.
1. INSA väärtusteks on üldsõnaline jutt avatusest, usaldusväärsusest, hoolivusest ja tulemuslikkusest, mille võiks kopeerida ükskõik millises maailma riigis tegutsevale asutusele. Rõhutasin, et väärtuste seas on vaja konkreetset viidet eestlusele või eestimeelsusele. Mind toetas selles punktis ka Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler, kes tegi ettepaneku ühitada INSA alusdokument põhiseaduse preambuliga.
2. INSA peab enda ülesandeks kujundada “sidus ühiskond”, kus valitsevad “lõimumist toetavad hoiakud”. Ütlesin, et lõimumise toetamine ei saa mingil juhul olla absoluutne eesmärk, vaid tingimuslik. Miljoniline väikerahvas ei saa lõimuda kogu maailmaga, ilma selles lahustumata. Täiesti adresseerimata jääb eestlaste loomulik ohutunne liivlaste või vadjalaste saatuse kordumise ees olukorras, kus meie osakaal riigi elanikkonnast on pidevalt langemas. Tegin ettepaneku sõnastada see punkt “…sidus ühiskond, kus keegi ei pea kartma oma kultuuri hääbumise pärast”.
Võis näha ka suundumust, et mitmed nõukogu liikmed soovivad strateegiadokumendis igal võimalusel vältida Eesti põlisrahvuse ja muulaste eristamist. Kui seni oli INSA üheks peamiseks sihtgrupiks “teistest rahvustest püsielanikud”, siis seda peeti teisi alandavaks ja sooviti selle asemele kirjutada “Eesti püsielanikud”. Loen siit jällegi välja, et enam ei pea teised rahvused lõimuma siinse kultuuriruumiga, vaid ühtlasi eestlased kõigi teiste rahvustega.
3. Koosolekul tunti muret, et Euroopas levib islamifundamentalism ja varsti läheb ka Eestil väga keeruliseks toimetulek selle tagajärgedega. Mina muidugi ütlesin selle peale, et ärme siis võta endale neid ülesandeid, millest jõud üle ei käi – pole põhjust, miks rahvusriik peaks sedalaadi massilist sisserännet tulevikus nägema paratamatuna. Samuti soovitasin lõimitavate kriteeriumina strateegiadokumendis kasutada sõna “austus”: lõimumise vältimatu eeldus on austus Eesti rahvusriikluse, siinse kultuuri ja enamusrahvuse vastu.
4. Kõige kesksem arutelupunkt puudutas seda, millist arusaama eesti kultuurist ja Eesti ajaloost me peaksime siinsetelt püsielanikelt eeldama. Jutt käis peamiselt Virumaal ja Tallinnas elavatest venelastest, kuid laiemalt kõigist siia saabujatest. Ka siin oli tutvustatud strateegiadokument jubedalt mannetu: paaris kohas mainiti lühidalt vajadust “tutvustada Eesti kultuuriruumi” ja see oli kõik.
Tegin ettepaneku sõnastada eesmärgina, et kõik Eesti püsielanikud võiksid olla estofiilid. See eeldab, et vene imperialistlikule ajalookäsitlusele seatakse vastu selge rahvuslik ja impeeriumivastane narratiiv. Põhjendasin, et lähiajaloos tähendaks see rõhuasetust kommunismikuritegudele ning eestlaste ja kõigi teiste rahvaste vabadusvõitlusele; kaugemas ajaloos aga soomeugri pärandile ja Venemaa poolt allasurutud põlisrahvastele (ning ka põlisrahvaste kultuuridele kogu maailmas), mis aitab ühtviisi mõista imperialismi vägivaldsust kui ka eesti kultuuri sügavama tasandi unikaalsust.
Kokkuvõttes avaldasin protesti sellise strateegiadokumendi vastu, mis seab olulisele kohale Eestisse sisserändajate kultuuri säilitamise, kuid kohalikku põliskultuuri puudutab vaid möödaminnes. Selline “Eesti kultuuriruumi tutvustamine” on sama pinnapealne kui turistile Tallinna vanalinna näitamine, eeldades, et sellest tekib sügav mõistmine eestlase hinge ja oma maaga seotuse vastu. Rõhutasin, et esimesele kohale tuleb seada Eesti ajaloo ja kultuuriga sideme loomine ning alles seejärel võib rääkida sisserändajate endi kultuuri ja traditsioonide säilitamisest. Siin nõustus minuga taas HTMi asekantsler, kes tõi välja, et vastasel juhul oleks meie olukord peagi sama hull kui Rootsis.
Et lõimumine on võimalik ainult siis, kui põlisrahvas ise austab oma kultuuri ja tunneb uhkust enda pärandi üle, sellest kirjutas muide eelmise nädala Postimehes väga tabavalt ingeri juurtega välistudeng Daniil Martikainen-Jarlukovski: https://arvamus.postimees.ee/…/daniil-martikainen…
5. Lõunalauas tulid jutuks ka ukraina sõjapõgenikud Eestis. Tõin välja mõned keeleõppe kitsaskohad ja rääkisin, kuidas tihti on siia saabuvate ukrainlaste omaenda kultuurikiht ning ukraina keele oskus väga viletsad, olenevalt sellest, millisest Ukraina osast tullakse. Peaksime pidama loomulikuks, et pärast sõja lõppu naaseb neist suurem osa kodumaale. Selleks puhuks oleks vaja ka siin panustada just nende ukraina keele ja kultuuri õppesse, mitte proovida neist uusi eestlasi teha.
Jätan siia INSA strateegiadokumendi lõpus leiduva moto “Palju toredaid inimesi”, mida mul küll on võimatu lugeda ilma teatud mõru sarkasmita.”
