31.03.2016
ak-21
Pariisi ja Brüsseli massimõrvade järel kuuleme paljude riigijuhtide ja arvamusliidrite suust, et rünnaku all on „meie euroopalikud väärtused“ ja „meie läänelik eluviis“. Konflikt, mille ühel poolel seisab pommivööga islamist ja teisel poolel lääne inimesest kontserdikülastaja või turist lennujaamas, on seega väärtuspõhine. Midagi lepitamatut on nagu välk selgest taevast sugenenud nende kahe erineva kultuuritaustaga inimese vahele.
Mis on need euroopalikud väärtused?
Läänest on saanud globaalne tarbimisühiskond. Meie mošee on supermarket. 72 neitsi asemel ootab eurooplast paradiisis pensionisammas ja võimalikult pikk eluõhtu Vahemere-äärses villas. See eurooplane on Nietzsche kirjeldatud „viimane inimene“, kes on väsinud seiklusest, põlgab võitlust ja keda kannustab üksnes iha mugavuse ning turvalisuse järele.
Väärtused, mille eest tarbimisühiskonna kasvandik seisab, kannavad endas tema mugavuselembust. „Inimõiguste“, „sallivuse“ ja „liberaalse demokraatia“ kaudu püüab ta üles ehitada konfliktideta ideaalmaailma, kus valitseb igavene rahu ja võrdsus ning inimhinges on alla surutud kõik impulsid, mis sunnivad end millegi nimel ohvriks tooma. Ta ei tunnista endale, et viimasel poolsajandil on planeedil kõige rohkem vägivalda sündinud just Lääne katsetest seda mõtteviisi peale suruda teistele kultuuridele, sealhulgas islamimaadele.
Euroopa identiteet on tema jaoks nendesamade õõnsakõlaliste väärtuste kogum. Identiteedist on välja puhastatud igasugune eksistentsiaalne mõõde, sest mõte, et rahvus, sugu või rass peab olema kaasa sündinud, täidab teda õudusega. Euroopalikud väärtused tähendavad, et uks tuleb avada kõigile. Kõik seitse miljardit inimest on potentsiaalsed eurooplased. Sellepärast kirjutaski Ahto Lobjakas: „Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.“
Katse külvata närbuva euroopa tsivilisatsiooni vilju üle kogu maailma on vähemalt sama rumal, kui õigustada inimeste valimatut tapmist ja vallutusi ühe jumala ning tema prohveti sõnumi nimel.
Meil tuleb vaadata tõele näkku ja mõista, mis põhjustab traditsioonilise moslemi põlgust tänapäeva lääne kultuuri vastu. Ei ole kahtlust, et võrrelduna liberaalse Euroopaga kannab islam tugevamaid väärtusi ja säilitab eluterve impulsi enesekehtestamiseks. Ja nõnda võimaldabki lääne massikultuur islamil Euroopat vallutada. Kui liberaalsed, progressiivsed, egalitaarsed ja patsifistlikud Lääne inimesed loobuvad vastupanust islami sissetungile, võidab see, kelles on alles jäänud midagi tugevamat.
Kokkupõrkes islamiga viib kaotuseni juba ainuüksi liberalismi olemus. Kui selle tulemusena jätkub üha kiirenev sisseränne Euroopasse, muutub suur osa Läänest samuti kolmandaks maailmaks. Sest kultuur ei ole seotud geograafilise asukoha, vaid inimestega. Immigrandid toovad oma kultuuri Euroopasse kaasa. Ja see viib paratamatult kõigi seda sissetungi soosinud euroopalike väärtuste hävinguni.
Niisiis kas Euroopat üldse on võimalik kaitsta? Jah, aga meil tuleb selleks endale tunnistada, et me kaitseme midagi enamat kui oma mugavat eluviisi. Meil tuleb lõpetada liberaalsete väärtuste kaitsmine islami eest, sest need ei pea vett. Mitte islamit, vaid just nimelt neid väärtusi peame me nägema suurima ohuna traditsiooniliste, etnilisest eurooplusest kantud rahvuste ja kultuuride püsimisele, sest piiride avamiseni on viinud täpselt see unistus globaalsest kaubanduskeskusest, kus kõik tarbijad on võrdsed.
Selle konflikti tegelikeks osapoolteks ei ole erinevad väärtused, vaid erinevad rahvad. Euroopa demograafilist kriisi süvendab igasugune mitteeurooplaste sissetung, olgu immigrantideks moslemid, kristlased või hindud. Samuti süvendab seda läänelik eluviis, mis seab laste saamisel põhiküsimuseks mugavuse. Et Euroopa rahvad saaks püsima jääda, on esmatähtis võidelda just demograafilise kriisiga.
Kuna islam on absoluutset tõde kuulutav maailmavallutuslik religioon, võimendab see immigrantide agressiivsust ja tõestab üha enamatele eurooplastele multikulturalismi võimatust. See omakorda võimaldab mobiliseerida aina rohkem eurooplasi immigratsiooni vastu. Sisserändevastane võitlus ei tohi aga kujuneda lihtlabaseks islamivastasuseks, vaid see peab olema võitlus Euroopa rahvuste eest. Sestap on meie tõelised vaenlased need, kes on sisserännet võimaldanud ja seeläbi põhjustanud ka Pariisi ning Brüsseli terrorirünnakud.
Õige vastus terrorile ei saa olla Lähis-Ida pommitamise mitmekordistamine, vaid mitteeurooplaste sisserände asendamine väljarändega. Meie kultuuril ega väärtustel ei saa olla kohta islamimaailmas, nii et aitab demokraatia ja inimõiguste eksportimisest. Ja nende kultuur ei sobi Euroopasse. Me oleme liiga erinevad, et piisaks sellest, kui meid lahutab paar kvartalit. Vahel peavad olema riigipiirid ja Vahemeri.
Varem või hiljem muutub see niivõrd enesestmõistetavaks, et liberaalsed euroopalikud väärtused surevad oma loomulikku surma. Meil tuleb anda oma panus, et see juhtuks mitte islami, vaid eurooplaste enda käe läbi. Selleks tuleb meil taasavastada needsamad traditsioonilised väärtused, mis püsivad islamis, kuid on Euroopas liberalismi poolt alla surutud. Need väärtused võimaldavad meil Euroopas taassüttivaid rahvusi kõigi välisohtude eest kaitsta.
Kui islam ei ole enam sise-, vaid välispoliitika küsimus, suudavad eurooplased sellega toime tulla, nagu ajalugu on näidanud. Alates 8. sajandist kaitsesid Euroopa sõdalased oma maailmajagu islami eest edukalt, peatades sissetungid süda-Euroopasse, vallutades moslemitelt tagasi Hispaania ja järk-järgult Balkanimaad. Strateegiliselt on meile kasulik aga ka siin mitte näha islamit ühtse vaenuliku jõuna – nagu totaalne islamivastasus meile dikteeriks –, vaid toetada sekulaarseid ja rahvusmeelseid islamimaade juhte, nagu seda on Assad Süürias ja oli Gaddafi Liibüas.
Paradoksaalselt on praegune immigratsioonilaine vahest suurim võimalus Euroopa rahvusidentiteetide taasärkamiseks. Konfliktid, mille see on kaasa toonud, sunnivad meid valima omaenda poole. Sest selles etnilises kokkupõrkes ei tee sissetungijad vahet nendel eurooplastel, kes neid loosungite ja naerunägudega piiril vastu võtsid, ja nendel, kes tundsid muret oma tsivilisatsiooni saatuse pärast. Nad ei tee vahet liberaalidel ega konservatiividel, kristlastel ega paganatel. Me võime kõik ühtviisi langeda järgmise pommiplahvatuse ohvriks.
See teadmine raputab meid mugavaist tarbimiskultuse kütkeist üles ja sunnib meid võitlema. Ühtlasi avastame me, et Euroopa kultuur on palju rohkem kui hulk liberaalseid väärtushinnanguid. Ainult nii saame me olla väärilised vastased oma traditsiooni ja religiooni eest võitlevatele islamistidele, kui me taasavastame Euroopa rikkaliku pärandi alates Karl Martellist ja lõpetades Kalevala loitsudega. See on ainus euroopalik alternatiiv hukatuslikule liberalismile.