06.10.2016
IMG_0185
Kuigi Rootsi asub lähedal ja mul on sealsete rahvuslastega hea läbisaamine, oli see aasta mu jaoks esimene kord käia iga-aastasel konverentsil “Identitarian Ideas”. Sõitsime sinna koos veel kolme noore eesti rahvuslasega noorteliikumisest Sinine Äratus. Samuti olid konverentsi jälgima tulnud neli lätlast erakonnast Rahvuslik Ühendus ja mõningad poolakad.
Konverents toimus Stockholmi lääneosas ja nagu liberaalses Läänes toimuvate rahvuslike ürituste puhul harilik, anti selle asukohast teada vaid päev varem, et kohalikud vasakpoolsed ei saaks üritust häirida ega selle toimumist ära hoida. Nähtavasti see töötas, kuna ainus kokkupuude vasakpoolsete rootslastega toimus päev varem, istudes koos lätlaste ja poolakatega Nordisk Ungdomi nimelisest noorteliikumisest pärit rootsi sõprade kutsel ühes Stockholmi baaris.
Meie lauda sattus ühel hetkel kaks naissoost feministi, kelle poliitiliste vaadete osas ei jätnud nende väljanägemine kahtlust. Ma ei saanud aru meie rootsi sõprade vestlusest feministidega, kuid ühel hetkel hakkas kogu seltskond meie lauas valjuhäälselt hüüdma kiitust patriarhaadile. Targu tegid feministid minekut, nähes pilti, mis viletsa rahvus- ja identiteeditunde poolest tuntud Rootsis ei saanud just olla tavaline. Mulle meenutas toimunu mõningaid hetki laulva revolutsiooni ajast, kui samamoodi pool sajandit allasurutud identiteet järsku lahvatas, tuues kaasa õndsa ja rahuldava vabadusetunde.
Kuigi vasakpoolsed konverentsi häirima ei tulnud, venis selle algus tehniliste probleemide tõttu. Korraldajatel tuli kuuldavasti minna kauplustesse otsima slaidide näitamiseks vajalikku tehnikat, mis võttis eriti palju aega, kuna oli nädalavahetus. Tulemusena algas konverents plaanitust tervelt kaks ja pool tundi hiljem. Organisatoorne külg oleks kindlasti saanud olla parem, eriti kuna tegu oli järjekorras juba kaheksanda konverentsiga.
Umbes pooled kõnelejad rääkisid rootsi keeles, mistõttu ma nende kõnede sisust eriti palju ei mõistnud. Patrik Ehn, endine Rootsi Demokraatide partei aktivist, rääkis slaididelt nähtu põhjal erakonnas viimasel ajal tekkinud liberaalsemast suunast. Ta võrdles 1990ndaid ja 2000ndaid, kui partei liikmed tavatsesid fotodel poseerida näiteks Prantsusmaa Rahvusrinde asutaja Jean-Marie Le Peniga, praeguse olukorraga, kus peavooluga võrreldes liiga rahvuslike vaadete eest heidetakse erakonna noorliikmeid parteist välja.
Rootslastest kõnelesid veel Dan Eriksson, kes töötab Rootsi rahvusmeelses alternatiivmeediakanalis Motgift, ja Ingrid Carlqvist, kes on üks väheseid sealseid parempoolseid ajakirjanikke. Veebilehe RightOn asutaja Daniel Friberg andis ülevaate üle maailma tõusuteel olevatest parempoolsetest figuuridest, näidates Donald Trumpile pühendatud pompöösset YouTube’i videot – mille peale publik plaksutas – ja mainides muuhulgas Brasiilia opositsiooniliidrit Jair Bolsonarot ning Filipiinide presidenti Rodrigo Dutertet. Rootsi kõnelejatest viimane, Isac Boman rääkis oma raamatust “Penningmakten”, mis kritiseerib tänapäeva rahasüsteemi. Bomaniga rääkides ilmnes, et hetkel elab ta Tallinnas ja nii oli mul rõõm kutsuda ta loenguid andma ka eesti rahvuslastele.
Kaugelt parim kõneleja oli ameerika-iraani päritolu filosoof Jason Reza Jorjani, kes pidas sisutiheda loengu orgaanilise riigi põhimõttest, lähtudes inimkonna psüühiliste võimete arengust. Need varem paranormaalseks peetud võimed käsikäes biotehnoloogia ja teiste teadusharude arenguga sunnivad Jorjani sõnul tagasi pöörduma ebavõrdsusel põhinevasse ühiskonda, mis ei saa üheski modernses tähenduses olla demokraatlik. Ainus väljapääs saaks olla arheofuturistlik käsitlus, mis kombineerib traditsioonilise eetika ja maailmatunnetuse selle sajandi jooksul inimkonnale avarduvate võimetega.
Teine Ameerika alternatiivparempoolsete esindaja konverentsil oli F. Roger Devlin, kelle kõne võttis kokku tema essee ja raamatu “Võimutsev seksuaalutoopia” (Sexual Utopia in Power) põhiideed. Devlin kirjeldas nii naistele kui meestele omast seksuaalutoopiat, naerutades kuulajaid tõdemusega, et meeste paradiis on samasugune nagu seda tõotatakse märtritele islamiusus. Tema sõnul ei suutnud 1960ndate seksuaalrevolutsioon rahuldada ei meeste ega naiste unistusi ja nõnda jätkas see iga utopistliku revolutsiooni rada: esiteks vabastamine, teiseks repressioonid. Devlini arvates esindab kolmanda laine feminism seksuaalrevolutsiooni repressiivset staadiumi.
Seejärel kõneles Dan Roodt, Lõuna-Aafrika buur, kellega ma olin kohtunud juba maikuus American Renaissance’i konverentsil. Seekord keskendus ta oma kõnes vähem numbritele ja kuivadele faktidele ning rohkem inspireerivatele kildudele oma rahva ajaloost ja omaenda kogemusest. Ta kiitis internetti kui ajaloo parimat võimalust teisitimõtlemise levikuks ja oli kõnelejatest ainus, kes mainis Pepet, mispeale kuulajate nooremast osast käis läbi naerukahin. Roodt lõpetas inspireeriva mõttega: meil on vedanud, et elame säärasel sündmusterohkel ajastul.
Konverentsi lõpetas Alexander Markovics, Identiteediliikumise Austria haru asutaja ja juhtfiguur. Tema kõne oli üks paljudest hetkedest Rootsi visiidi käigus, mis andis lootust Euroopa noorte osas. Tähelepanuväärselt kirjeldas ta austerlasi pigem saksa rahva ja kultuuri osana, rõhutades, et rahvuslase jaoks on oluline eelkõige etniline kokkukuuluvustunne ja mitte niivõrd valitsused või kunstlikult tõmmatud riigipiirid.
Kahjuks ei jõudnud Stockholmi kaks kõnelejat, keda ma ootasin kõige suurema põnevusega. Need olid Greg Johnson ja Mimi Al-Laham (YouTube’is tuntud kui SyrianGirl). Ma oleks tahtnud näha Süüria rahvuslase Al-Lahami, kes tahab säilitada oma riigi praegusi piire, ja iraanlase Jorjani, kelle sooviks on Pärsia impeeriumi taastamine, debatti Kurdistani tuleviku osas. Siiski sain ma sarnase kogemuse osaliseks, vesteldes poola rahvuslasega Leedu ja Ukraina piiride teemal.
Kuigi korraldusliku poole üle saab nuriseda, oli konverents suurepäraseks võimaluseks näha nii vanu kui uusi nägusid Euroopa rahvuslikult areenilt. Liberaalse fassaadi taga on Rootsis iga aastaga kasvamas tugev rahvuslike liikumiste ja organisatsioonide võrgustik. Ei saa alahinnata, kui oluline on säärase üleeuroopalise identiteedimeelse konverentsi korraldamine riigis, mis on tuntud ühe peamise vasakpoolsete kindlusena Euroopas. Jääb üle vaid loota, et Identitarian Ideas saab iga aastaga üha olulisemaks Euroopa rahvusluse häälekandjaks ja tõmbab ligi üha rohkem osalejaid.
Ruuben Kaalep