10.10.2021
Ruuben Kaalep
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep leiab, et meie esivanemate mälestamine ei peaks olema valikuline, keskendudes vaid võiduka lõpuga sõdadele.
„Vabadussõja võidusammas on meie lähiajaloole pühendatud rahvuslikest pühapaikadest keskseim ja olulisim. Selle tähtsusega saavad võistelda vahest ainult kommunismiohvrite memoriaal ja Sinimägede mälestuspaik. Nii on loomulik, et selle ümber on aastakümnete jooksul – õieti juba 1920ndate esimestest ideekonkurssidest saadik – tõusnud palju vaidlusi ja draamat,“ kirjutab Kaalep Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos.
Ta jätkab: „Vabadussõjas langenute mälestuse jäädvustamine sai alguse nende kodupaikades – linnades, valdades ja kihelkondades, kuhu püstitati kohalikud mälestusmärgid langenute nimedega. Need kaunid ja südamlikud monumendid purustati valdavalt Nõukogude okupatsiooni käigus ja nende taastamisest sai üks esimesi laulva revolutsiooni aegse rahvusliku ärkamise massiaktsioone.“
Kaalepi sõnul on siiski tegemata veel suur töö: „Esivanemate mälestamine ei peaks olema valikuline, keskendudes vaid võiduka lõpuga sõdadele. Sama vabadusvõitluse vaimu kandsid endas mehed, kes Jüri Uluotsa kutsel kaitsesid Eestit Teises maailmasõjas punavõimu eest, ja kõik need, kes hoidsid okupatsiooniajal elus vastupanu tuld. Siiani on heastamata võlg, mille Eesti valitsus võttis oma südametunnistusele 2004. aastal Lihula ausamba häbiväärse ja vägivaldse teisaldamisega.“
Tema sõnul tuleb austada oma kangelasi vaatamata sellele, millist ajaloonarratiivi suruvad meile peale Vene imperialistid või Lääne liberaaldemokraadid.
„Püstitagem Vabadussõja mälestusmärkide kõrvale ka monumendid leegionäridele, soomepoistele, metsavendadele,“ kutsub Kaalep üles.