Ruuben Kaalep: meie sihiks jääb endiselt eesti rahva äratamine

EKRE kongressil peetud kõnes rõhutas Riigikogu saadik Ruuben Kaalep, et eestlaste osakaal Eesti rahvastikus tuleb pöörata pikaajalisele kasvule.

“Kallid erakonnakaaslased!

Hoida Eesti riiki ja rahvust üle inimpõlvede, läbi aastakümnete ja aastasadade – see on meie, eesti rahvuslaste, püha missioon. Meie püsimine sõltub suuremal määral rahvast ja vähemal määral valitsusest. Meie teame, et Eesti riiki juhtima ja valitsema ei ole alati sattunud parimad meie rahva seast. Et rahvuslased, kelle siiras soov on Eestit eestlaste rahvuskoduna hoida ja arendada, on valitsuses esindatud, see on seni olnud pigem harv juhus kui reegel.

Viimaste kuudega on muutunud väga palju. Ja meil pole võimalik ennustada, kas praegune poliitiline olukord jääb püsima aastateks või on üksnes lühike periood, rahvuslik sähvatus globalistliku tormi keskel. Niisiis saame me endiselt kindlad olla vaid oma südametunnistusele, oma rahvusmeelsetele aadetele – sest kuni me ei kaota oma tõelist sihti silme eest, ei saa rahvuslasi rikkuda ei poliitilised võimumängud, vajadus tõsta reitingut ega nelja-aastase valimistsükli poolt dikteeritav ajaloo kulgemise rütm.

Meie sihiks jääb endiselt eesti rahva äratamine. Ideaal – rahvustervik, kus rahvas ja valitsus harmoonias ehitavad tulevikku meie eestikeelsetele ja eestimeelsetele järglastele. See eesmärk on parteipoliitikast mõõtmatult suurem, see puudutab kultuuri ja eneseteadvust ning seda ei saa taandada poliitilistele ühe momendi huvidele. See väljendub kogukonna sisemistes protsessides, millest kumab läbi iidne kutse tagasi oma juurte juurde. Selle alged on olemas ja ootavad äratamist enamikes eestlastes, mitte üksnes EKRE praegustes toetajates, kes sümboliseerivad vahest julgemat ja võitlustahtelisemat osa meie rahvast.

Mis takistab meie rahvuslikul ühtekuuluvustundel ennast väljendamast? Need on need samad jõud, mis õõnestavad meie valitsust ja võitlevad vastu kõigile radikaalsetele poliitilistele muutustele, mida Eesti päästmiseks on hädasti vaja. On selge, et võim iseenesest on midagi palju sügavamat kui füüsiliselt tajutav, seaduste alusel toimiv käskude-keeldude rakendamise süsteem. Need rahvusvaenulikud jõud on moodustanud klastri, mida me kutsume süvariigiks.

Süvariik ei tähenda konkreetseid riigivõimu institutsioone ega neis töötavaid inimesi, sest kui see nii oleks, saaks süvariiki kergesti lammutada. Poliitikud ei saa kunagi täiel määral kujundada rahva arvamust ega ette ennustada kõiki ühiskondlikke protsesse. See võim on rohkem või vähem orgaaniliselt kujunenud võrgustiku käes, mis hõlmab meediat, haridussüsteemi ja nende käes olevaid vahendeid riigiametnike töö pikaajaliseks mõjutamiseks. See võrgustik on olemuselt ideoloogiline ja see põhineb alateadlikul visioonil ideaalühiskonna väärtustest ning samuti alateadlikult ette kirjutatud sõbra ja vaenlase defineerimisel.

Kes suudab neid ühiskonnas valitsevaid dogmasid ette kirjutada, selle käes ongi reaalne metapoliitiline võim. Ja kuna seda protsessi kontrollib võrgustik, mitte institutsioon, kusjuures võrgustiku iga üksik osa tavaliselt ei teadvusta enda rolli suuremas protsessis, siis on see ka pikaajaliselt jätkusuutlik. Vanades tsivilisatsioonides oli see võim aastasadu kujunenud preestriklassi kätes. Tänapäeva Läänes toimib süvariik väga efektiivselt ja kuna see põhineb globalistlikel väärtustel, pole mõtet näha Eesti globaliste sellest kuidagi eraldiseisvana.

Kuna säärast võrgustikku on isegi valitsuse käes olevate mehhanismidega pea võimatu lammutada, on meie ainus võimalus ehitada selle kõrvale paralleelne võrgustik, meie oma süvariik.

Kolm aastat tagasi ütles EKRE kongressil Mart Helme: „Me ei tohi olla avatud poliitikutele, keda juhivad vaimupimedus, sinisilmsus, orjameelsus või saamahimu. Me ei tohi olla avatud piiri taga sündinud direktiividele ja käsulaudadele, mille rakendamine teeb meie elu halvemaks ning ohustab meie suveräänsust ja püsimajäämist.“

Nüüd, kus me oleme valitsuserakond, on aeg rakendada need põhimõtted tööle nii suurel määral kui võimalik. Aga võtkem arvesse, et me ei tea ette järgmist nelja aastat, rääkimata pikemast ajast. Seega, et jätta endast märk maha, et täita oma missiooni, tuleb meil kasutada valitsuses oleku aega selleks, et viia läbi võimalikult sügavad ja pikaajalised muutused, mis kindlustaks meie rahvuse tulevikku.

Siin tuleb rõhutada kaugelt kõige rohkem rahvastiku- ja rahvuspoliitikat. Me tahame, et Eesti elanike arv kasvaks. Aga on üks veel olulisem eesmärk: eestlaste osakaal Eesti rahvastikus tuleb pöörata pikaajalisele kasvule. Näiteks Tallinnas on eestlaste osakaal viimastel aastatel pidevalt langenud. See protsess tuleb ümber pöörata ja selleks tuleb meil kasutada kõiki valitsuserakonna käsutuses olevaid vahendeid. Kui me ei suuda reaalselt ja füüsiliselt kindlustada Eestit eestlaste etnilise rahvusriigina, kui meid jääb ohustama liivlaste saatus või lääneeurooplaste tulevik, on selle kõrval kõik muud poliitilised saavutused vaid ajutine pinnavirvendus.

Ja meil on tõesti võimalik rahvuspoliitikaga süvitsi tegeleda, esiteks annab selleks võimalused koalitsioonilepe. Heaks märgiks on rahvastikuministrile antud ülesanded ja Riigikogus moodustatud probleemkomisjon, mille ülesandeks jääb põhjaliku poliitika väljatöötamine eestlaste püsimajäämise kindlustamiseks. Aga mitte ainult neid ei puuduta see küsimus. Koalitsioonilepe annab meile ka head võimalused võõrrahvaste immigratsiooni ärahoidmiseks ja välismaale lahkunud eestlaste tagasitoomiseks. Sellepärast on meie esimene siht valitsuses jälgida koalitsioonileppe täitmist nendes küsimustes, ja kui see valitsuses õnnestub, seisame me Riigikogus vankumatult valitsuse toetusel. Miski muu pole kaugeltki nii oluline kui eestlaste allesjäämine.

Poliitikas on lisaks süvariigile üks risk veel. See on põhjus, miks me oleme harjunud nägema võimu juures nii palju korruptsiooni, miks saamahimu ja kasuahnus näivad nii paljusid poliitikuid isiklikult motiveerivat. Usaldus. Seda kohtab poliitikas harva. Poliitikas on väga palju inimesi, kelle iseloomuomaduseks on see, et nad ei usalda mitte kedagi. Mõned neist usaldavad iseennast, teised on piisavalt targad või rumalad, et isegi iseennast mitte usaldada. Aga kas usaldus saab olla ühepoolne? Kas rahvas saab usaldada poliitikut, kellele usalduse mõiste on võõras? Selliste poliitikute poolt saab hääletada üksnes põhjusel, et kõik teised valikud on halvemad.

EKRE on selles mõttes eriline erakond. Selles erakonnas olen ma kohanud inimesi, keda ma saan jäägitult usaldada, kui ka neid, kes ei ole üldse usaldusväärsed. Aga usaldus on siin võimalik. Usaldus on võimalik nende inimeste vahel, kes ei ole tulnud poliitikasse karjääri pärast. Usaldus tähendab näha teises inimeses iseennast, ja kui jagatakse samu, südamest tulevaid aateid, siis see ühendab inimesi. See laseb luua sidemeid, mida ükski võimumäng ei lõhu. Ja see usaldus, nende inimeste vahel, kes on tulnud, et pühenduda Eestile, mitte pühenduda poliitikale ja karjäärile, see on meie suurim tugevus.

Kui me leiame selle iseendas, siis me ei ole lihtsalt kolleegid, me oleme võitluskaaslased, kellega koos õlg õla kõrval minna lahingusse on julge tunne. Ja siis on meil julge tunne ka Eesti tulevikule mõeldes.

Miski pole meid hävitanud ja miski ei suuda meid hävitada.

Kallid erakonnakaaslased, hoidkem seda sidet, mis on loodud võitluses oma rahva eest, sest see on seesama side, mis hoiab meie rahvust sügaval hinges murdmatu ja igavikulisena.

Eesti eest!”