Ruuben Kaalep: “Päästkem Eesti metsad süvariigi käest”

Eile vastas keskkonnaminister Madis Kallas (SDE) riigikogus EKRE fraktsiooni liikmete arupärimisele süvariigi seoste kohta metsandusvaldkonnaga, mis tulenes RMK nõukogu esimehe valimisest.

Rahvaesindaja Ruuben Kaalep võttis arutelu kokku: „Üsna kurb pilt jääb Eesti Valitsuse juhtimisest ja meie looduskaitsevaldkonnast, kui ka minister nii avalikult näitab välja, et tegelikult see tahe ja tunnetus omaenda valdkonnast on niivõrd nõrk.

Selleks, et ära hoida selliseid debatte üldse, selliseid küsimusi, et kuidas küsitavad isikud või küsitava taustaga konkursi tulemused saavad aset leida, selleks peab olema konkurss aus ja läbipaistev. Ja küsimusele, et mis selle aususe ja läbipaistvuse tagab, siis vastuseks minister kirjeldas lihtsalt neid määrusi ja protsessi, mis nende määruste alusel toimub. Aga määrus iseenesest ju ei taga mingit ausust ja läbipaistvust. Samamoodi seda ei taga see, et võetakse mingisugune väline ekspert, professionaalne firma seda konkurssi läbi viima. Tegelikult on ju küsimus selles, kes seal kellele helistab, kes ütleb mida, kes annab milliseid soovitusi. Siis on küsimus selles, et mis asi on läbipaistvus. Läbipaistvus ei ole see, et sõna-sõnalt järgitakse kõiki määrusi juriidiliselt korrektselt. Läbipaistvus on see, et avalikkus saab tulemusega rahul olla ja et ei teki selliseid küsimusi, nagu meil siin praegu on. Sellist mehhanismi, seda me ei ole kuulnud ja seda ju järelikult RMK juhi valimisel ei olegi.

Mis puudutab seda, et milline kompetents siis peaks olema RMK juhatuse esimehel. Loeti üles siin organisatsiooni juhtimise kogemus, oskus kaasata eksperte. Ja lisaküsimusele minister vastas, et metsanduse ja looduskaitse osas piisab sellest, kui on kompetents sel määral, nagu on enamikel Eesti inimestel. No siin tekibki küsimus, miks me räägime süvariigist? Kas tõesti me saame kõiki erinevaid riigiameteid, millel on tohutult erinevad valdkonnad võtta niimoodi ühe puuga, et see on üks ja sama süsteem ja kes oskab juhtida, eks ole, välisluuret, võib samahästi juhtide metsandust, kes oskab juhtida, ma ei tea, haiglat, võib juhtide kapot, eks ole, ja piisab sellest juhtimiskogemusest. See mõtteviis ongi see, mis tekitab seda arusaama süvariigist või riigiametnike kuldsest õnneratast, kuidas iganes me seda nimetame.

Kui nüüd tulla nende skandaalide juurde või segaduste juurde, ütleme, mis seal Välisluureametis Marrani lahkumise juures olid, siis on ju heal juhul lihtsalt naiivsus, kui minister ütleb siin, et rääkisin selle inimesega ja tema ütles, et ei ole midagi, mis minu tööd võiks segada, minul pole alust kahelda. Tuleks ikka ju mitme nurga alt kaaluda. Isegi kui see, et seal Välisluureametis olid mingid probleemid, jah, see on mõne inimese vaatenurk, täpselt nii, nagu minister ütles. Aga see asi tuleb siis läbi kontrollida, seda tuleb kaaluda, tuleb sellesse teemasse süveneda. See on lihtsalt ülioluline selleks, et riigiametnik saaks erapooletult oma tööd teha.

Nüüd ongi küsimus selles, et mis asi on süvariik? Kui me näeme, et riigiametniku ametisse valimisel on tähtis tema juhtimiskogemus ja mitte metsandus, mitte looduskaitse, mitte see teemavaldkond, siis me võime ju rääkida sama hästi suunatud konkursist. Konkreetselt need nõudmised, see kompetents, mida oodatakse, ongi pealtnäha täiesti juhuslikult vastav selle isiku taustale, keda on plaanis sinna ametisse sokutada. Vaat see ongi süvariik! Tegelikult ju ministri vastuseid ei lükanud mitte kuidagi ümber seda täiesti ilmselget järeldust, mis oli juba seda konkurssi jälgides meil ja mis sai ainult kinnitust juurde.

See ka, ma arvan, et minister peaks ikkagi olema kursis oma valdkonna maine küsimustega. Kui öeldakse, et ei tea, ei ole seda intervjuud lugenud, kuskil mingi pealkiri oli, siis see näitab jällegi, et ühelt poolt nagu jäetakse mulje et, jah, siin on väga sügavad probleemid, sügavad debatid, mis me peame läbi arutama, lahendama, jõudma tasakaalupunkti, samamoodi nagu ka eelmise arupärimise teemas, aga teiselt poolt see üks kõige suuremaid probleeme, mis seda avalikku poleemikat tekitab, on ju see maineprobleem. Ja see maineprobleem on RMK-l olnud juba ammu, see ei ole mitte mitte ainult see üks juhikonkurss, vaid siin on küsimus suhtlusest kohalike kogukondadega, suhtlusest looduskaitsjatega, meetodite valikust ja nii edasi.

See maineprobleem on väga ammu ja siin ongi ministri kui poliitilise ametikoha ülesanne seda maineprobleemi lahendada ja selle tõttu tuleb olla väga täpselt kursis kõigi nende ka ajaleheartiklitega, olgu seal siis ebaõnnestunud tsitaadid või siis täiesti siiras valdkonnas kogenematu inimese ülestunnistus oma kogenematuse kohta. Need on asjad, millega minister peab kindlasti tegelema. Ja paraku nendest vastustest näis, et minister ei ole sellega piisavalt tegelenud.

Hea uudis, mis me kuulsime on see, et kui see riigiametnike kuldne õnneratas ehk süvariik on olemas, siis minister lubas sellele lõpu teha. Ma loodan, et teemasse süvenedes jõuate selle suurema pildini sellest olukorrast ja siis tõepoolest teete sellele lõpu või siis kannate vastutust ministrina, nii nagu lubasite. Päästkem Eesti metsad süvariigi käest!“