12.07.2016
Yana Toomi visiit Süüriasse
Muidugi mõista on Yana Toom ja tema Läti kolleeg Tatjana Ždanoka venemeelsed vasakpoolsed marionetid, kellel ühe endast lugu pidava rahvusriigi poliitikasse ei peaks asja olema. Toomi parastamine eestlaste demograafilise olukorra üle ja toetusavaldused Ukraina separatistidele on andestamatud. Siiski ei ole kohtumine Süüria presidendi Bashar al-Assadiga ja Süüriale kehtestatud sanktsioonide kritiseerimine iseenesest Eesti- ega Euroopa-vaenulik tegevus. Vastupidi, on Euroopa poliitikute suur möödalaskmine, et selles küsimuses on initsiatiiv jäetud üksnes Venemaa pooldajatele.
Argumentatsioon Assadi vastu jagunebki kaheks. Esiteks on tegu Venemaa liitlasega ja see justkui tähendab, et tema toetamine võib kaudselt tugevdada ka Venemaad. Teiseks ei ole Assad demokraatlik valitseja ja mis veelgi hullem, pikaleveninud Süüria kodusõjas on ta mitmel pool kasutanud samu vahendeid, mida teised sõja osapooled.
Viimane ei tohiks ju Saudi Araabia või Maliga heades liitlassuhetes olevat Läänt segada. Samas on alaviitidest vähemuse toetatava Assadi näol tõenäoliselt tegu kõige läänelikuma ja sekulaarsema valitsusega, mis Süüria kultuuriruumis ning etnilises labürindis võimalik. Piisab sõjaeelse Süüria võrdlemisest teiste araabiamaadega, et selles veenduda. Veel euroopalikum saaks olla üksnes tillukese kristliku või zoroastristliku vähemuse diktatuur, mille pealesurumine moslemitest enamusele eeldaks aga eriti jõhkrat vägivalda.
Võimatu on kujutleda, et võimuhaaramine sunniitliku enamuse poolt teeks Süüria kuidagi vastuvõetavamaks Lääne standarditele. See tähendaks igal juhul islamiseaduste kehtestamist ja riigi langemist samasugusesse kaosesse nagu revolutsioonijärgne Liibüa või Egiptus. Assadi-vastane opositsioon ei ole põhijoontes kuidagi erinev Egiptuses ajutiselt võimu haaranud Moslemivennaskonnast või vere ja vägivallaga valitsevast Liibüa opositsioonist. Kui Liibüa kodusõda on lasknud Vahemere ääres kanda kinnitada Islamiriigil, oleks Süürias pilt veelgi hullem: islamistid moodustavad nimelt kõige kaalukama ja tugevama osa Assadi-vastastest jõududest.
Vastupidi hiljuti meediasse jõudnud väidetele, nagu oleks ma Islamiriigi (ja Hitleri) poolehoidja, on mulle nagu enamikule inimestele selge, et islamistide võidu ärahoidmine oleks kõigi huvides. Püsivalt saavad Islamiriiki tõkestada aga üksnes kohapealsed, eelkõige Iraagi ja Süüria valitsused. Ainus tegelik jõud Islamiriigi vastu Süürias on just nimelt Assadile alluv armee. Loopida Assadi tankidele kaikaid kodarasse on kui otseselt kaasa aidata kalifaadi loomisele.
Lisaks kõigele on Assadi valitsetav Süüria alternatiividega võrreldes kõige turvalisem variant ka Iisraelile. Ei ole mõtet välja teha Iisraelis levinud Iraani-vastasest paanikast, mis kandub edasi ka Iraaniga liitlassuhetes olevale Süüriale. Assadiga on Iisraelil võimalik jõuda status quo piiride tunnustamiseni, sunniitlike islamistidega selleks suurt lootust ei ole. Et Islamiriigi rahavood on suurel määral sõltuvad Mosuli naftaväljade saaduste ekspordist Türgi kaudu Iisraeli, ei tee kalifaati veel Iisraeli poolt kontrollitavaks.
Siinkohal tuleks üle korrata mõistliku Lääne põhimõtted islamimaades puhkenud konfliktide osas. Neist esimene on mittesekkumine, mida võiks õppida nii kolonialismiajal kui ka lähiminevikus Iraagis ja Liibüas tehtud vigadest. Tuleks üle saada enesekesksest arvamusest, et Läänel on kõigile maailma rahvastele pakkuda midagi universaalselt head, olgu selleks tsivilisatsioon, demokraatia või inimõigused. Euroopa kultuur ja Aasia kultuur ei ole teineteisest paremad ja üksteise kultuurierinevusi tuleb austada ka ühiskondlikul tasandil. Kui lääneriigid ei oleks algusest peale hakanud relvade ja rahaga toetama „demokraatlikke“ Süüria mässulisi ega Süüriale sanktsioone kehtestanud, ei oleks sealne kodusõda ka nii kaugele arenenud, oleks vähem tapmist ja vähem relvi Islamiriigi käes.
Kui aga kõigele vaatamata asuda pooli valima, on lääneriikidel vaja selget ettekujutust, milline tulemus oleks kasulikum neile ja maailmarahule. Araabiamaades on sel juhul enamjaolt kaks valikut: kas sekulaarsed araabia rahvuslusele rõhutavad diktatuurid või sunniitliku enamuse geopoliitilistele ootustele vastavad islamistlikud valitsused. 20. sajandi teisel poolel oli pall enamasti sekulaarsete panarabistide käes, nüüd on pead tõstmas vahhabiitlik radikaalne islam. Võimalik araabiamaid ühendava kalifaadi teke oleks otsene väljakutse ja julgeolekuoht Euroopale. Et seda ära hoida, oleks mõistlik panustada sekulaarsete diktatuuride püsimisse.
Loomulikult ei arva ma, et Assadiga kohtunud vasakpoolsed eurosaadikud oleksid kantud nendest siirastest soovidest, vaid ilmselgelt suunas neid Venemaa. Putin on väga kavalalt võtnud enda kanda Lääne tegemata jäänud töö, toetades seaduslikku Süüria valitsust ja viies islamistide pommitamisega Süüriat rahule lähemale. Assadile ei saa pahaks panna, et raskes strateegilises olukorras Lääne toetusest ilmajäänuna on ta vastu võtnud Venemaalt ulatatud käe. Sellega on Venemaa aga laiendanud oma huvisfääri ja kasvatanud rahvusvahelist mõjuvõimu – järjekordne julgeolekuoht Euroopale.
See aga tähendab, et lääneriikidel oleks niisama lihtne võita Süüria Venemaa mõjusfäärist endale. Selleks tuleks lõpetada Süüria-vastased sanktsioonid ja asuda koordineerima ühist võitlust Islamiriigi vastu. Venemaa on lisaks andnud õhulööke ka teiste islamistlike gruppide, näiteks al-Nusra Rinde pihta. Lääs võiks selle vabalt jätta Süüria armee hooleks, kuid vahest võimaldaks sel moel Assadi aitamine maandada lääneriikide interventsionismituhinat. Igatahes oleks just sellised sammud Lääne ainus võimalus vähendada Venemaa mõjuvõimu Lähis-Idas.
Rahu tagamine Süürias, mida võib hetkel saavutada ainult Assadi kaudu, oleks lõppeks ka suur leevendus Euroopat tabanud immigratsioonikriisile. Süüriast lahkuma pidanud pagulaste suurim mure on ju nende kodumaal käiv sõda. Paraku on tegemist ainsa pagulaste murega, millest Euroopa poliitikud ilmselgelt ei hooli. Vastasel juhul aitaks nad selle asemel, et islamistidega elu ja surma peale heitlevat Süüriat sanktsioonidega pitsitada, kaasa võidule Islamiriigi üle. Siis saaks ka pagulased õnnelikult naasta kodumaale, et Süüriat varemetest uuesti üles ehitada.