24.02.2024
RUUBEN LAMBUR
Keegi on öelnud, et kodumaa ei ole siin või sääl, kodumaa on sinus eneses. Aga isamaa, meie isade maa, on siin. Ta on siin ja praegu ja on olnud seda iidsetest aegadest.
See väike ilus maa ja need hallid paesed nõod siin Põhjala piiril, mille meie kauged esivanemad kord rahvaste rände ajal endile igaveseks eluasemeks valisid, on olnud meie rahva kodu ja häll. Ta on olnud meie esivanemate rõõmude ja murede maa, tantsude ja laulude maa. Ta on meid toitnud ja ajalootormides tugevana hoidnud. Tema eest on võideldud ja elu antud, aga meie rahvas ei ole teda kunagi maha jätnud, hoolimata sellest, et see väikene maa on olnud paljude suurte ja võimsate anastajate tallermaa, näinud orjaaegade kurbvalusaid sajandeid.
Ikka ja jälle on mõnel suurel ja vägeval olnud vaja siin rüüstamas ja ohvreid nõutamas käia. Olid need siis ristirüütlid, kes risti ja mõõgaga meile orjust rajasid, või Juhan Julma sõdalased Liivi sõja päevil, kui nad Lõuna-Eestit rüüstates Tartu linna maha põletasid, mehed, keda kätte said, tapsid ja naised juukseid pidi sõjavankrite külge seotult Venemaale orjadeks viisid.
Või siis Šeremetjevi jõugud põhjasõja päevil, mil nad rüüstasid meie maad nõnda põhjalikult, et sõja lõpuks oli meie rahvast mõningatel andmetel järel vaid 80 000 inimest.
Ometi suutis meie rahvas sellest kõigest hoolimata tõusta nii, et esimese maailmasõja lõppedes oli taas võitlusvõimeline. Kõikides neis ajalookeeristes on meie rahva parimad pojad ja tütred astunud välja oma isamaa ja rahva kaitseks. Olid nad siis koos Lembitu ja Kaupoga Ümera jõel või Paala lahinguis. Olid Mahtra mehed Mahtra mail, Kuperjanov koolinoortega Paju lahingus, Ruut vabadusvõitlejatega Sinimägedes, kõikidel ajajärkudel metsades võidelnud metsavennad.
Ärkamisaeg tõi meie maale uued tuuled. Ärksad mehed-naised tõstsid võõrvõimurite kiuste ausse meie rahva keele ja meele. Rahvas tundis taas oma jõudu ning just siis, kui suured ja võimsad meie maad tallates ja üksteist järades olid nõrkemiseni verest tühjaks jooksnud, tõusid meie isad ja sundisid need suured vaikima. Vabadussõjas raiusid nad puruks ikked, mis olid meie rahvast sajandeid ahistanud. Nii sündis Eesti riik, mis kanti maailmakaardile ja mida tunnustasid kogu maailma vabad rahvad.
Kakskümmend aastat iseseisvust ja võõraste võimude räsitud isamaa ülesehitust, mis viis meid oma arengus maailma rahvaste tasemele, oli nagu ilus unenägu …
Suured kosusid taas ja näitasid oma võimu ja hambaid. Taas tallasid nad üksteise võidu meie maad. Jälle pool sajandit varjusurma.
Nüüdseks on ka need ajaloo suurimad kurjategijad koos oma saatanlike süsteemide ja nõukogudega ajaloo prügikastis ning meie väike, kuid vaimult suur rahvas võib taas maailma vabade rahvaste seas kaasa rääkida.
Täna, vabariigi aastapäeva künnisel, mälestame sügavas austuses kõiki neid, kes ajaloo võitlustandritel meie tänase päeva eest oma elu on andnud.
Mäletagem neid austusega, sest see on ainus, mida me veel nende tänuks teha saame. Teie kätesse, austatud Eesti noored, jääb meie tulevane Eesti. Hoidke seda targasti.
Soovin kõigile isamaa-armastust ning head riigi aastapäeva!
Ruuben Lambur, vabadusvõitleja ja endine metsavend