Saadik küsib, minister vassib, valetab, irvitab ja räägib teemast mööda – selline on tänane Eesti poliitiline kultuur

Kui keegi küsib, miks on Eesti riik nii alla käinud, see vaadaku kolmapäeval Riigikogu infotundi, kus täidesaatva võimu esindajad ehk ministrid irvitavad avalikult seadusandliku võimu ehk rahva poolt valitud saadikute üle.

Poliitilist kultuuri pole Eestis enam ollagi. Kui me tavapärases suhtlemises küsime kelleltki kellaaega, siis too kas ütleb seda või vabandab, et tal pole kella. Mitte keegi ei hakka arutlema aja suhtelisuse üle, ei kärata “Mis sul minu ajaga asja on?”, ei irvita, et “tean, aga ei ütle”, ei hakka rääkima hoopiski ilmast…

Poliitikamaailmas aga just see toimubki. Saadikutele aru andvad ministrid räägivad silma pilgutamata teemast mööda, valetavad, eputavad, irvitavad küsijate üle, solvavad neid – ja keegi ei takista seda. Saadikuid esindav Riigikogu esimees irvitab koos ministritega rahvaesindajate üle. Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi pole kunagi ministreid korrale kutsunud, vaid on alati neid õigustanud, kuigi opositsioonisaadikud ütlevad: no see jutt polnud sõnagagi selles teemas, mille kohta ma küsisin.

Riigikogus toimuvad infotunnid, arupärimised ja menetlused on kaotanud igasuguse mõtte, sest täidesaatva võimu esindajad eiravad kõike, mida pärivad rahva poolt valitud saadikud. Rahandusminister Jürgen Ligi ütles otse parlamendi ees välja, et Riigikogule ei tohtivatki anda õigust riigieelarve loomisel kaasa rääkida – kraanikausiminister soristab rahvaesindajatele puldist otse näkku.

Möödarääkimine küsimustele vastamisel on juba vana praktika, Jüri Ratas lihvis peaministrina selle peensusteni välja ning Reformierakonna võimule tulles kujundas Kaja Kallas selle äraspidiseks kunstiks – kuidas mõnitada küsijaid. Nüüd on see saamas tavaks ning praktiliselt mingit debatti Riigikogus enam ei toimu.

Asi on just ministrite taga, sest nemad on saadikute ees aruandluskohuslased. Olukorra normaliseerimiseks pole vaja mingit jalgratast leiutada: minister vastaku täpselt küsimusele, nii palju, kui ta teab ja oskab. Kui ei tea, siis nii ütlebki. Kui saab, uurib järele. Kui ei taha öelda, siis nii ütlebki. Kui minister tunnistab, et pole asjaga kursis, võib see mõnele raske olla, aga vähemalt on see aus ja jätab inimesest parema mulje, kui et ta räägib asjast tähtsa näoga mööda.

Ministrid võiksid ja peaksid hindama inimlikkust – ole aus ka siis, kui see sulle hetkel kasu ei too. Nii jääb minister meelde ausa inimesena, kelle kohta teatakse, et ta ei valeta ja teda saab alati uskuda. Aga sellist mainet keegi millegipärast ei taha.

Kolmapäevases infotunnis küsiti peaminister Kristen Michalilt kaitseväe juhataja juttude kohta sellest, et sõja korral hakatakse taristuobjekte hävitama ja ühe variandina evakueeritakse Eestist kogu rahvas. Peaminister valetas, vassis ja põikles nii kuis veel sai, hakates lõpuks saadikuid solvama ja süüdistama.

Kas peaministril oli raske selgitada, et see oli kaitseväe juhataja nägemus; või kui ei olnud, siis kust see jutt pärit on; kui see on valitsuse seisukoht, siis millele see tugineb jne? Rahulik ja selgitav jutt pannuks kõik paika. Tõtt rääkides, ka siis, kui õhkimise ja evakuatsioonijutud on õiged, polnud Michalil praktiliselt midagi kaotada, võita aga maa ja ilm. Võita ausa poliitiku maine.

Michal valis teise tee – just selle valetamise, vassimise, põiklemise ja teiste süüdistamise tee. Eks selles mängib oma osa nii lastetuba kui poliitiline kasvatus. Õige riigimees polnud peaminister vähimalgi määral – ta jätkas poliitilise kultuurituse liini.

Nii polegi ime, et riik on nii põhjas, et elatub ainult maksurahadest. Ja sellise poliitika umbejooksmise tunnistamiseks ei jätku valitsusjuhil ammugi südant, ausust, mehemeelt ja julgust.

Uued Uudised