Saaremaal nimetas üks vallavolinik kohaliku võimu poolt soositud tuuleparkide arendamise võimalikke tagajärgi genotsiidiks, vallaametnikud aga tegid selle peale politseile süüdistuse vihakõnes. Kui sõna “genotsiid” näibki ülepingutatud, siis seda enam on ülevõlli vallavalitsuse reageering, mis annab aluse oletada, et kui Maris Lauri “vihakõnelapsuke” kord ilmavalgust näeb, siis summutatakse sellega igasugune võimukriitika nii riiklikul kui kohalikul tasandil.
Vallavalitsus näitas välja, et ei kannata mingitki kriitikat enda aadressil, vaid eelistab väitlemise asemel jõustruktuurid tuuleparkide vastaste kallale saata. Ometigi peaks sellised elu täielikult muutvad projektid selgeks räägitama avalikes aruteludes, mitte kihutama ka Saaremaa kadakate vahel Nursipalu ja Metsküla teerullidega.
Kelle vastu see “vihakõne” tehti? See ei olnud üksik gei ega “hallipassimees”, tundub, et kaitset vajavad vallavõim ja tuulikuarendaja, kes ise teerullisõitu harrastavad.
Mis aga puutub sõnasse “genotsiid”, siis ei tähenda see ainult Hitleri juudihävitamist, Pol Pothi jüngrite hävitustööd khmeride kallal tavalise kõplaga või peaderaiumist Ruandas suhkruroo koristamiseks mõeldud matšeetedega. Genotsiid on ka tingimuste loomine selleks, kui üks rahvakild või koguni terve rahvas hääbub kõlbmatute elamistingimuste tõttu.
Mali sõda ehk Barkhane konflikt sai alguse sellest, kui mustade Niigeri valitsus andis Prantsuse kompaniidele õiguse kaevandada kõrberahva tuareegide maadel uraani ja selle tagajärjel rikuti nii Niigeris kui Malis ära nii pinnas kui vesi tuareegide asualal. Mürgitatud maal elav rahvas tõusis korduvalt üles, vastupanu aga suruti maha ja nüüd on selle võitluse omale võtnud islamistid.
Genotsiid oli 1930. aastatel Ida-Ukrainas toimunud näljahäda holodomor, kui kolhoosidest keelduvatelt talupoegadelt võeti ära viimane kui viljatera. Genotsiidisugemed on sees ka sellel, kui Virumaal rikutaks ära põhjavesi ja põlisvirukad on sunnitud mujale minema, kaotades nii kodukoha kui kogukondliku identiteedi.
Saaremaa on tuuline maa ja tuuleparkidele on see justkui meepurk kärbestele. Tuulikud pole paraku mingi neutraalne ehitis, mille kõrval jätkavad saarlased oma tavapärast igapäevaelu. Tuulepargid on tööstusmaastik, mis rikub elukvaliteedi. Juba mõte sellest, et “Siin me oleme” filmist tuttav rannakülamiljöö on ümbritsetud kümnetest pea kohal vuhistavatest hiigeltuulikutest, on vaimselt vastuvõetamatu.
Saarlased oleks sellise arengu tagajärjel kas sunnitud kodukohast lahkuma või siis elama edasi tehismoodustiste “katuse” all. See ei ole ühelegi rahvale hea areng. Eestis aga on endiselt mingi hullumeelne arvamus, et igasugune “areng” on hea. Hea kellele?
Olete ehk tähele pannud, et pärast rohepöörde algust ei räägi jõukast Eestist peale EKRE enam mitte keegi? See nn areng töötab praegu ei-tea-kelle mingites abstraktsetes huvides, enam ei vaadata isegi seda, kas ja kus see kasumlikkus ja kasulikkus on, aina “arendatakse” pimesi.
Saarlastel on õigus enda eest seista ja ka vallavolinikul on õigus viidata genotsiidile, sest esiteks, sinnapoole kogu see looduskeskkonna muutmine inimeste huvide ja tervise vastaselt viibki, ja teiseks, vali sõnakasutus toobki teravamalt välja konfliktid, mis muidu Nursipalust toodud teerulliga vaiba alla nügitakse.
Ja ikkagi suur tänu Saaremaa vallavalitsusele, kes näitas täpselt ära, mis hakkab juhtuma, kui võimuliit vaenukõneprojekti seaduseks teeb – täna tuleb politsei, homme kohus, ülehomme vangla, üleülehomme lööb arendaja kopa maasse ja Saaremaa ongi üks suur vuhisev tiivik. Õnneks politsei vihakõneseaduse projekti järgi veel ei ela.
Uued Uudised