President Kersti Kaljulaid nimetas ametisse Jüri Ratase valitsuse, kutsudes samas üles andma uuele valitsusel sada vihavaba päeva.
Päris huvitav, et seda ettepanekut asus kohe lammutama ideoloogiliselt suunatud ajakirjanik Toomas Sildam, kes väidab oma ERR-i arvamusloos: “President Kaljulaid ei soovinud Jüri Ratase teisele valitsusele mitte 100 kriitikavaba päeva, sest seda nad niikuinii ei saaks, vaid 100 vihavaba päeva. /…/ President ei nimetanud ühegi erakonna nime, aga kõik ju teavad, kellest jutt.”
Sildam pani paika tõenäosuse, et kriitika nagunii tuleb, sest refid-sotsid on võimuta jäänult marus (kuigi tema ilmselt nii ei mõtle), ja eks viha tuleb ka, sest adressaat on endiselt ainult üks, teised on ju “puhtad nagu prillikivid”.
Tegelikult on Sildamil õigus – kui vihavabadusest rääkima hakatakse, siis vaadatakse kohe EKRE poole (miks mitte sotside otsa?). See on ülekohtune ja solvav. Kui samm tagasi, siis peaks kohe kõik võtma, peamiselt aga peaks peavoolumeedia oma hagijad lühema keti otsa panema.
Sest mida kirjutas Eesti Ekspress just Jüri Ratase ametissenimetamise päeval? “Purjus minister puges põõsasse ja kutsus ema appi,” väidab Erik Moora. Ainuüksi pealkiri on valesid täis ja mõnitav – Marti Kuusik ei osanud tollal veel ministriametist mõeldagi, lisaks polnud ta purjus, vaid jääknähtudega. Kui Eesti sallivusleer loodab, et rahvuskonservatiivide leer sellised valede levitamised alla neelab, siis unistage aga edasi ja ärge ulguge, kui vastulaused tulevad.
Väga päevakohane oleks meenutada tõrvikurongkäigu päeva, mil Postimehe kontserni kuuluva telekanali Kanal 2 reporter Marian Võsumets näitas Eesti ajakirjanduse klassikat. EKRE liidrid kohtusid mõned päevad enne Vabariigi aastapäeva politsei kõrgemate juhtidega, et tagada rongkäigu provokatsioonideta sujumine, lisaks politseinikele olid väljas palgatud turvamehed, et eemaldada kõik vähegi pidulikkust rikkuda võivad inimesed, sealhulgas ka joobes tegelased – ja mida tegi Võsumets?
Ta korjas vanalinnast üles kaks noorepoolset purjus meest, kellest ühel veel viskipudel käes, ja seostas nad kohe üritusega: “Jäite rongkäigust maha?” Edasi viis ta jutu EKRE üritusele ja pani mehed suunatult lällutama: “Muidugi oleme me Eesti eest!” EKRE rongkäigust oleks need mehed pikemata minema kupatatud, “Võsupets” aga sättis nad just sinna, nagu ka Maria Kaljuste ürituse plakatimehed. Tegu oli Eesti ajakirjanduse kõige otsesema provokatsiooniga ja hiljem oli kogu meedia solvunud – kuidas nii, et meiega enam ei suhelda ja peetakse Sputnikuks?
Kui leheneegrid nii jätkavad, siis jääb võimaliku hapra vaherahu kadumine nende hingele. Ilmselt kujutataksegi edaspidist ette nii, et EKRE mehed on viisakad ja vait, peavoolumeedia aga pritsib endiselt tatti ja sappi. Võib täiesti kindel olla, et mingit sadat vihavaba päeva ei tule, kui ajakirjandus jätkab Moora vaimus. Aga nad jätkavad nii ka lähitulevikus, viha EKRE vastu on liiga veres.
Sama ka poliitikutega – näiteks pahandatakse Uute Uudistega, et portaal kirjutab halvasti Marina Kaljurannast. Aga kellele kuuluvad sõnad: “EKRE pakkus nii pensionitõusu kui ka vihkamist, meie pakkusime pensionitõusu ja inimeste austamist”? Ja pärast selliseid sõnu ootab poliitik oponentidelt lugupidamist? Kaljurand saab praegu rääkida mida tahes, sest ta lõi endale tiitli “inimeste austaja”, rahvuskonservatiivide puhul hakatakse kohe kahjurõõmuga oigama: “Näe, saime vihkajad vaikseks sundida!”
Sada vihavaba päeva oleks kogu ühiskonna ühisüritus. Kui aga kõik hakkavad kõigepealt vaatama, kuidas käituvad teised ega alusta endast, siis jookseb presidendi algatus kohe liiva. Praegu on kogu ühiskond häälestatud EKRE ja Uute Uudiste peale – kunas nad lõpetavad oma karmid sõnad? Meie vaatame täpselt samamoodi nii Marina Kaljuranna ja Riigikogus vihakõnega (meie head, nemad pahad) esinenud Kaja Kallase kui ka Erik Moora, eriti aga Ahto Lobjakase ja teiste temasuguste vihkajate poole. Aga enne hakkab päike solgiämbrist paistma, kui Lobjakas taltub – ka selles võib kindel olla – praegugi on Postimehes üleval tema vihalugu “Kiiruse ületamine on lapsemäng selle kõrval, mis juhtuma hakkab”.
Viha ei ole kunagi ühesuunaline – nii et halb inimene vihastab hea peale, mõnitab ja solvab täiesti põhjuseta. Selliseid juhtumeid on, kuid nad on harvad. Ühiskondlikul tasandil aga sellist asja ei juhtu – vihane ühiskond on kollektiivne looming. Kuni peavoolupoliitika ei saa aru, et asi pole ainult rahvuskonservatiivides, vaid tuleb ka endil peegli ette astuda, seni rahu ei tule.