15.07.2025
Saksamaa energiapoliitika ümber sähvivad välgud.
Maailma Energianõukogu langetas Saksamaa suhtes laastava hinnangu – ja peaaegu keegi ei kajasta seda. Ehk las maailm naerab – ja keegi ei räägi sellest? Samas on see nii laastav, et sellest lugemine jätab suu ammuli.
Uuringu tulemused: Saksamaa on kliimapoliitika osas end piinlikku olukorda panemas. Enam ei räägita pretsedendi loomisest – selle asemel räägitakse välismaal „ebaõnnestunud reaalajas eksperimendist“, millel on kõrvalmõjud kogu Euroopale.
Kohtuotsus ei tule mitte paarilt lobistilt poolt pimedates tagatubades, vaid enam kui 100 eksperdilt peaaegu 50 riigist. Ja see on nii selge, et tekib küsimus: miks pole see iga uudiste pealkirjas? Ajaleht „Welt“ annab sellest teada, aga tasulise seina taga.
Pseudohiiglane kriisis
Numbrid räägivad enda eest. 74 protsenti vastanutest ei usu, et Saksamaa saavutab oma kliimaeesmärgid 2030. aastaks. 79 protsenti kahtleb isegi kliimaneutraalsuse saavutamises 2045. aastaks – eesmärki, mida Saksamaa valitsus propageerib nagu religioosset dogmat. Ja ainult 43 protsenti peab eesmärgiks seatud 80 protsenti rohelist elektrit realistlikuks.
Otsus peamiste meetmete kohta on eriti laastav. Tuumaenergia järkjärgulist kaotamist – mida Saksamaal tähistatakse moraalse võidukäiguna – peetakse rahvusvaheliselt täielikuks veaks. ELis pole sõna otseses mõttes kedagi, kes suudaks ette kujutada oma riiki seda sammu astumas. Null protsenti kiidaks selle heaks. Lühidalt: null. Ja isegi väljaspool Euroopat jagab seda seisukohta vaid viis protsenti.
Saksamaa lähenemist vesinikule, CO₂ hinnakujundusele ja kavandatud energiatarbimise vähendamisele peetakse samuti katastroofiliseks. Vaid vähemus usub Saksamaa koostöövõimesse – paljud peavad nüüd Berliini agressiivseks ja unilateralistiks, kes püüab ELile oma poliitikat peale suruda. Prantsusmaa ja Sloveenia teatavad avalikult: Saksamaa ei mõtle piisavalt euroopalikult.
Suur segadus
Uuringu tõeliselt kibe aspekt ei ole aga kriitika, vaid lahknevus Saksamaa enesehinnanguga. Samal ajal kui Saksa poliitikud aplodeerivad parteikonverentsidel üksteisele tuumaenergia, kivisöe, gaasi ja võib-olla peagi isegi reaalsuse järkjärgulise kaotamisele, hõõruvad Saksamaa naabrid hämmastusest silmi. Nad näevad tööstusriiki, mis jätab oma energiavarustuse ilmastiku hooleks – ja müüb seda kui „paindlikkust“.
Rootsi ekspert nimetab seda „ebareaalseks elavaks eksperimendiks“. Türgi nimetab Saksamaa energia- ja välispoliitikat avalikult „ebaõnnestunuks“. Aga ülejäänud maailm? Nad kehitavad õlgu – või teevad vaikselt teistsuguseid järeldusi. Lõppude lõpuks, kui Saksamaa kogu oma tehnoloogia, raha ja enesekindlusega ebaõnnestub, kes siis ikka veel usub, et suur roheline ümberminek on teostatav?
See on nagu patsiendi vaatamine paastumas, üha kahvatumas, kõndimisega üha raskemini toime tulemas – ja ometi kuulutab ta uhkusega, et ta on teel surematuse poole. Välja arvatud see, et see patsient on juhtumisi maailma suuruselt neljas majandus – ja teised on tema nõrkusehoogudest haaratud.
Ja mis nüüd juhtub?
Mitte midagi. Ei mingit pahameelt. Bundestagis ei tehtud kiireloomulist ettepanekut muutusteks. Ei mingit ARD dokumentaalfilmi. Maailma Energianõukogu aruannet ignoreeriti suures osas. Võib-olla seetõttu, et see ei sobinud narratiivi. Võib-olla seetõttu, et inimesed lootsid, et välisriigid tulevad mõistusele. Või seetõttu, et Saksamaal peetakse väljastpoolt tulevat kriitikat traditsiooniliselt kadeduse märgiks – just nagu see oli SDV riigitelevisioonis.
Nüüd oleks aeg aususeks. Hinnanguks, mis ei piirdu tuuleenergia eesmärkide või kütte-uuringutega, vaid küsib: kui palju see tee sakslasele maksma läheb? Kes selle kinni maksab? Ja mis siis, kui selgub, et sakslased ainsad, kes tahavad seda teed minna – ja teel komistame?
Rahvusvaheline kriitika pole väike asi. See on hoiatussignaal. Võib-olla viimane enne, kui otseeksperimendist saab täielik katastroof.
Autor: Boris Reitschuster
Allikas: reitschuster.de