20.07.2025
Berliini müüri langemine ei tähendanud sakslaste unistuste täitumist, hullumeelsus on riigis vaid süvenenud.
Nii Eesti kui Saksamaa elasid “külma sõja” aastatel oma unistustes, said need ka teoks, kuid kõik pöördus nii, et nüüd küsivad sakslasedki: kas sellist Saksamaad me tahtsimegi?
Teise maailmasõja järel jaotati kaotajariik Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks. Süveneva “külma sõja” tingimustes sai ameeriklaste, brittide ja prantslaste kontrolltsoonidest Saksamaa Liitvabariik, idapoolsest Nõukogude okupatsioonialast aga kommunistlik Saksa Demokraatlik Vabariik. Samal moel jaotati ka Berliin Ida- ja Lääne-Berliiniks ning 1961. aastal kerkis viimase ümber kurikuulus Berliini müür.
50 aastat elasid sakslased lahus ning unistasid oma maa taasühendamisest. 1989. aastal see tohutu eufooria saatel toimuski, Berliini müür lammutati ja tekkis ühtne Saksamaa. Näis, et tee õnnele on lahti.
Täna aga kavatseb umbes kolmandik sakslastest võimalusel kodumaalt lahkuda, sest see pole enam Saksamaa, mille nimel Berliini müür lammutati. Riik on täis teistest kultuuridest tulnud võõraid, kes naudivad sotsiaalseid hüvesid, samas aga välgutavad iga vihastumise korral nuge või sõidavad kaubikutega rahva sekka. Saksamaa tänavatel peegelduvad valusalt Gaza konflikt, Eritrea kodusõda, Kongo genotsiid ja veel palju muud halba.
Kui 2015. aastal, mil kantsler Merkel avas riigi võõrastele, räägiti, et tuleb ehitada sildu, mitte müüre, kuid nüüd panevad isegi paduliberaalsed Saksa valitsused piire migrantidele kinni, sest ühiskond hakkab massimigratsiooni sisse lämbuma.
Mis on saanud sakslaste taasühendamise-unistusest? Kas oli mõtet nõuda müüride langemist, kui selle tulemusel kõnnivad Berliinis mustades silmaavaga kottides mosleminaised, kes lähevad Palestiina-miitingule, et nõuda selle rahva merrepaiskamist, keda Hitler põletas gaasiahjudes? Isegi lõhe endise Ida ja Lääne vahel on Saksamaal tuntavalt alles. Scorpionsi menulaul “Wind of Change” on kaotanud igasuguse mõtte. Ja teisitimõtlemist surutakse riigis maha samade meetoditega, mida tegi kurikuulus Ida-Saksa poliitiline politsei Stasi, päris Gestapo tasemele pole veel jõutud.
Sama hull olukord on meilgi, kes me Laulva revolutsiooni ajal nõudsime iseseisvust, otsustamisõiguse tagasitoomist Moskvast Tallinnasse, NLKP teostatava venekeelse tööjõu sisseveo lõpetamist, eesti rahva eelisõigust oma kodumaal ja meie looduse hoidmist. Kõik arengud on taasiseseisvunud riigis läinud just vastupidises suunas ja peamiselt Reformierakonna juhtimisel.
Just Reformierakond Kaja Kallase ja Andres Suti juhtimisel algatasid venekeelse odavtööjõu sissevedu endise Nõukogude Liidu aladelt, mille tagajärjel Eesti venestub ja eestlus on sunnitud taanduma – just nagu NLKP-EKP kavandas. Eesti elu määravad Brüsseli eurodirektiivid ja kliimakäsud, mille vastu protesteerivad sageli isegi eurolojaalsed poliitikud ja ettevõtjad. Sageli öeldakse küll, et me ise delegeerisime osa võimu vabatahtlikult ära, aga see ei muuda fakti, et päris suveräänsust meil enam pole ja NLKP saab postuumselt oma venestamistahtmise.
Maailm nuhtleb paljusid rahvaid. Armeenlased jäid ilma Artsahhist, viimasest põlisest armeenia alast väljaspool väikest Armeenia vabariiki. Ukraina loobus tuumarelvast, millele oli tal ühe NSV Liidu õigusjärglasena pärimisõigus, ja saab need relvad omale kahmanud Venemaa veretööd tunda – kuigi maailma juhtivad riigid lubasid vastutasuks loobumise eest julgeolekut. Poolakad said Poolat suurriigiks tegevate konservatiivide asemele äärmusliberaalid, kes allutavad Poola taas Saksamaa ülemvõimule. Jne, jne…
Eesti Laulev Revolutsioon ja Saksa Berliini müüri lammutamine igatahes läksid suuresti tühja. Eestlased peavad uuesti hakkama laulma “Peatage Lasnamäe!” ja sakslased peavad ehitama müüri ümber kogu maa, saates enne välja Araabia, Aafrika ja Merkeli.
Uued Uudised