Saksamaa majandus on tõsises kriisis. Kunagi oli ta kogu maailmas imetletud, täna on Saksamaa negatiivne näide. Selle põhjused on omatehtud ja ilmselt parandamatud.
Ingliskeelne äriajakirjandus näeb nüüd Saksamaad eeskujuna, kuidas asjad ei peaks toimuma. Ameerika Wall Street Journal kinnitas hiljuti, et Saksamaa majandus on kaotanud oma “võlu” ja et ta ei suuda seda niipea uuesti leida.
Briti Economist kinnitab, et sakslased on eksperdid iseenda hävitamise alal, tuues näiteks tuumaenergeetika järkjärgulise kaotamise, Deutsche Bahni haletsusväärse olukorra, täiesti kontrolli alt väljunud bürokraatia ja praktiliselt kogu avaliku sektori vähese digitaliseerimise.
Ameeriklased kritiseerivad Saksamaa ekspordi ohtlikku sõltuvust Hiinast ja arvavad, et Saksamaa majandus ei suudaks enam rahvusvaheliselt konkureerida, kuna energiahinnad on liiga kõrged.
Saksamaa keskmise suurusega ettevõtete olukord on muutunud ebakindlamaks, kui see on olnud alates 1970. aastatest, vahendab Berliner Zeitung. Tegemist ei ole enam väikepoodide, käsitööettevõtete või FIEde maksejõuetuks muutumise või loobumisega, vaid Saksa keskklassi ettevõtete olukorra halvenemisega. Need on ettevõtted, kes vastutavad pooleldi Saksa ekspordiime eest, mis pakuvad märkimisväärsel hulgal tööd, jõukust ja maksutulu ning annavad ainuüksi Saksamaal tööd 1,5 miljonile inimesele.
Keskklass on Saksamaa õitsengu tõeline garant. Ilma temata ei tööta Saksamaal midagi. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted toodavad 40 protsenti kogu majanduse müügist, annavad tööd 60 protsendile kõigist töötajatest ja koolitavad 80 protsenti kõigist praktikantidest. Ja loomulikult maksavad kõigist ettevõtetest kõige rohkem makse keskmise suurusega ettevõtted.
Need majandusmootorid mõtlevad nüüd esimest korda Saksamaalt lahkumisele. Iga neljas keskmise suurusega ettevõtja plaanib kogu oma tootmise või osa sellest välismaale kolida. Näiteks Hellma Materials GmbH Jenas, mis toodab sünteetilisi kristalle pooljuhtide tootmiseks, mis on tipptasemel tehnoloogia ja mille järele on kogu maailmas nõudlus. Saksamaa kõrgete elektrihindade ja elektrivarustuse ebausaldusväärsuse tõttu ei investeeri Hellma tulevikus enam sentigi Saksamaale, vaid Rootsi, kus elekter on odavam ja varustus stabiilsem.
Teine näide on Wefa Inotec GmbH Singenis Bodeni järve ääres, mis toodab tööriistu alumiiniumprofiilide tootmiseks, mida kasutatakse autotööstuses ja eriti elektriautode tootmisel. Wefa on tohutute tulevikuvõimalustega oma valdkonnas maailmas turuliider. Kuid Wefa ehitab ka hädasti vajaminevad uued tootmisüksused mitte Saksamaale, vaid Šveitsi, kus energia on odavam ja inflatsioon madalam. Kaks näidet paljudest.
Selle protsessi halb asi on see, et a) see toimub järk-järgult ja b) see on pöördumatu. Majandusmootorid ei kao üleöö, vaid paljude aastate jooksul. Mingil hetkel jääb Saksamaale ainult peakontor ja administratsioon, hästi tasustatud töökohtade ja suure oskusteabega tootmine toimub aga välismaal. Kuid kui Saksamaa on kaotanud majandusmootorite rühma, on see igaveseks kadunud. Lõpuks jäävad vaid nõrgemad ettevõtted, kes ei suuda pikas perspektiivis ellu jääda, ja üha rohkem teenindusettevõtteid, st odavmüüjaid ja kiirtoidurestorane, mis iseloomustavad juba täna suurlinnade siserajoone.
Koroonaperioodi tohutu riigiabi, ettevõtetele antud lühiajaline töö, inimeste säästud ja EKP kümneaastane nullintressipoliitika on tekitanud paljudes vale turvatunde ja see lükkas Saksamaa majanduslanguse edasi. Kuid see tuleb nüüd ja esimesed märgid on juba olemas: Saksamaa on ainus riik EL-is, mis sel aastal läheb majanduslangusse, kus sisemajanduse koguprodukt (SKT) väheneb poole protsendi võrra, samas kui Hispaanias ja Prantsusmaal on näha SKP märkimisväärset kasvu ja isegi igaveselt majanduslikult mahajäänud Itaalia saavutab peaaegu ühe protsendi kasvu.
Saksamaa algaval majanduslangusel on terve hulk põhjuseid, kuid keskmes on föderaalvalitsuse täiesti vale energiapoliitika. Ilma rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise elektrihinnata tööstusele ja kaubandusele ning usaldusväärse energiavarustuseta jätkub Saksamaal juba ilmne deindustrialiseerimine. See toob kaasa märkimisväärse jõukuse kaotuse paljudele elanikkonnarühmadele ja takistab just praegu kõige enam vajalikke investeeringuid infrastruktuuri ja digitaliseerimisse.
Allikas: Junge Freiheit