03.10.2021
Eesti ühiskond näitab streikides valmidust võidelda oma õiguste eest.. Pilt on illustratiivne.
Postimees avaldas ühe sakslanna loo “Eesti rahvas koosneb ainult ekstreemsetest individualistidest! Rohkem individualistlikku rahvast on raske ette kujutadagi!”, mis on paraku vaid ühe poole nägemus sõnades.
“Sakslanna Ute Wohlrab (51) armus Eestisse teismelisena. Üle veerandsajandi on ta Lõuna-Eestis ka elanud ning üritanud Hargo talus hoida alles Tori hobuste tõugu. Paari nädala pärast saab kõik suure pauguga läbi: kanad ja hobused on juba müüdud, kassid jaotatakse laiali, koer Moritzine saadetakse Soome. Ute kolib Saksamaale ja on õnnelik, et minema saab,” kirjutatakse loos.
Üks sakslanna ei kohanenud Eestis, ei leidnud siin tõelisi sõpru ja süüdistab nüüd eestlasi. Võiks ka endasse süüvida ehk vaadata peeglisse. Ja mõelda sellele, miks on rahvused üldse tekkinud.
Olin aastate eest Viljandimaa lehe “Sakala” ajakirjanik, kajastades koos kolleegi Helgi Kaldmaga maaelu teemasid. Sageli sai külas käidud Eestimaale kolinud välismaalastel, kes hakkasid siin talunikeks – hollandlasel, sakslasel, taanlasel. Nad ei ole halvad inimesed, sugugi mitte, aga ka nemad erinesid meist.
Eestlasest talunik oli ajakirjanikuga algul tõrjuv ja kohmetu, aga kui jutt läks maaelu peale, avanesid eestlased ruttu. Välismaalased mitte. Nemad jäidki ametlikuks ja tõrjuvaks. Või kui rääkisid, siis ainult sellest, kuidas nad on Eestisse korraliku põllumajanduse toonud (mis polnudki väga vale, sest neil oli selleks raha). Nad olid nagu Thor-Björn Margna seriaalist “Õnne 13”, kes tuletas kodueestlastele kogu aeg meelde, et nood ei saa normaalsed olla, sest tulid okupatsioonist.
Ma ei imesta, et sakslanna Eestis ei harjunud. Aga ilmselt ongi rahvad kunagi kõik oma kodumaad selleks omanud, et elada endasuguste seas. Sakslaste puhul tasuks lisada, et nemad on oma natsliku mineviku tõttu pikka aega tegelenud enesepiitsutamise, endast kui rahvusest lahtiütlemise ja enesealandamisega – ilmselt mõjutab seegi nende suhtumist teistesse rahvastesse ja rahvuslikku uhkusesse.
Ma ei mäleta, millises raamatus sarjast “Minu… Albaania/India/Türgi…” kirjutas üks võõrsil elanud eestlane sellest, kuidas põlisrahvas suhtub igal pool võõrasse hästi senikaua, kuni too välismaalane. Niipea kui ta võetakse omaks, tunnistatakse endasuguseks, ja talle ei laiene enam külalislahkus võõraste vastu, algab võõrandumine, sest just siis tuleb välja vahe rahvuste vahel – välismaalane ei suuda elada põlisrahva kogukonna tavade järgi, mida talt kui “omalt” nüüd nõutakse.
Eestlased ei ole temperamentsed hispaanlased, me oleme põhjamaiselt vaoshoitud. Meenuvad kaks lugu, üks Delfist, teine mingist teisest väljaandest. Kaks eestlannat armusid välismaalastesse, kuid nood ei suutnud siin eestlastega kohaneda ning ühel tüdrukul lahkus sõber Hispaaniasse, teine läks koos aafriklasest abikaasaga Prantsusmaale, multikultuursesse ühiskonda. Mõlemad naised süüdistasid juhtunus oma rahvast, eestlasi.
Kummaski loos polnud vihaõhutusi, solvamisi ega võõraviha, oli vaid võõraste meeste suutmatus eestlastega sõbruneda. Hispaanlane kurtis, et siin ei tule keegi juurde, ei patsuta õlale, ei alusta lihtsalt juttu, vaid kõik on vaoshoitud. Üks konflikt küll oli – noormees töötas baaris ja talle heideti ette, et ta teenindab ainult inglise keeles, ja aluseks oli see, et kehvema või olematu inglise keelega kliendid ei suutnud oma soove selgeks teha, sest riigikeelt võõras ei osanud.
Aafriklasega abiellunud eestlanna kurtis, et kui nad välja lähevad, siis kõik vahivad neid. Aga kuidas teisiti – süsimust mees ja valge kaunitar on selline kontrast, et tahestahtmata neid vaadatakse, ja edasi on juba paari asi, kuidas nad pilke hindavad. Kogu loost ei tulnud välja, et keegi oleks meest neegriks nimetanud või siit lahkuda soovitanud. Mõlemad naised aga süüdistasid oma elu negatiivsetes muutustes kaasmaalasi. Aga oleks pidanud mõtlema sellele, et nemad tõid võõrad siia ja nood ei kohanenud.
Sakslanna loos pole midagi erilist. Meil on ka 300 000 venelast ja nende seas on ikkagi üsna tühine protsent neid, kes suhtlevad eestlastega nii tihedalt, et käivad lausa kodude kaudu üksteisega läbi. Tavaliselt piirduvad kontaktid, ka sõbrameelsed, ikkagi töökeskkonna ja avaliku ruumiga. Meie, eestlased, oleme rahvas omaette, ja see ongi meid väikerahvana alles hoidnud.
Võib-olla ongi õige, et Ute lahkus. Saksamaal napib juba sakslasi, sest sinna on kolinud Türgi, Araabia ja Aafrika. Vähemalt üks germaanlanna juures. Kuigi tahaks näha, kui head sõbrad saavad talle olema näiteks süürlased. Ja Saksa lipu heiskamine kodus näitab, kus ta süda tegelikult oli.
Aga sakslanna loos on palju õiget juttu ka. Meiegi oleme saanud rahvaks, kes istub ninapidi telefonis. Selle koha pealt võivad küll paljud õigustatult vihastada – me ei suhtle enam teistega. Ka mitte teiste eestlastega. Vahetult.
Jüri Kukk, toimetaja