18.06.2015
sallivus_pilt
Aafrika ja Ida rahvaste Euroopasse rändamise teemat käsitledes rõhuvad paljud Eesti haritud pead sallivusele. Sallivuse humanistliku alusväärtusena kõrgeimale pjedestaalile asetamine ning selle kummaramine ülimuslikuna on, nagu öeldakse – euroopalikult haritud inimese vaatepunkt.
Samal ajal näeb suurem osa eestlastest sisserännet hoopis teisest vaatevinklist. Tulemuseks on valitseva eliidi ja rahva vaheline väärtuskonflikt, kus esimesed peavad rahvast sallimatuteks ja rahvas omakorda esimesi eestluse hüljanud juurteta tõusikuteks.
Avalik debatt sellel teemal on jooksnud ummikusse, sest juba eos on kõrvale heidetud tõsiasi, et erinevalt suure osa haritlaskonna mõtteviisist, ei oma sallivus eestlaste väärtushierarhias absoluudi positsiooni. Sallivusel on küll väärtus, kuid mitte nii absoluutne, et selle alla painduks näiteks küsimus eesti rahvuse eluviisist ummamuudu. Ehkki argielus näib see meile niimoodi, pole sallivus kultuuriruumis ringi vaadates sugugi kõige absoluutsem väärtus. Pigem on sallivus killuke meie tõekspidamiste ja väärtushoiakute kaleidoskoobis. Näiteks, ideel koduselt armsast Eestist on meie kultuuriruumis kindlasti kaugelt suurem kaal kui vajadusel aidata paremale elujärjele neid võõraid, kes tulevad meist vaesematest piirkondadest.
Veelgi enam; lisaks rahvusküsimisele leidub meie kultuuris ringi vaadates mitmeid teisigi tõekspidamisi, mis seljatavad väärtuste hierarhias sallivuse. Mõelgem kasvõi klišeelikule vaatepildile virgast, varajasel hommikutunnil toimetavast perenaisest, kes laiska ja veel magavat peremeest üles tõusma hurjutab. Perenaist ei peeta sallimatuks, sest tema töökust tajutakse väärtuste hierarhias kõrgemal seisvaks kui laisklemise tolereerimist.
Samamoodi seljatab meie kultuuriruumi väärtusskaalal sallivuse näiteks kunst. Kujutlegem näiteks Leonardo Da Vincit maalimas „Mona Lisat“. Äkitselt läheneb talle noor kunstihuviline ja täiendab tööd mõne pintslitõmbega. Vaevalt, et leiduks kedagi, kes meistrit noorele taidurile kõrvakiilude jagamise eest sallimatuses süüdistaks.
Kokkuvõttes, võib arvata, et vastuolu Aafrika rahvaste Euroopasse ja Eestisse rändamise küsimuses jääb poliitilise maastiku kohale hõljuma veel pikaks ajaks, sest sisserände küsimus on poliitilise eliidi ja rahva vahel üles keeranud väärtuskonflikti, millel ei saagi olla avaliku debatiga saavutatavat ning nn ratsionaalset kompromissi. Konflikti osapoolte lähtekohad on selleks lihtsalt liialt erinevad.
Asi on selles, et Eesti rahva väärtushierarhias on traditsioonidel või vajadusel elada edasi ummamuudu oluliselt kõrgem positsioon kui näiteks sallivusel võõraste immigratsiooni suhtes. Paljude haritlaste ja poliitikute jaoks pole aga rahvusküsimus üldse tõsiseltvõetav teema ning sestap tembeldataksegi selliselt mõtlemine lihtlabaseks sallimatuseks. Siiski, Eesti valimis- ja valitsemissüsteemi silmas pidades võib arvata, et pigem on valitsejad need, kes kohanevad selles väärtuskonfliktis rahva väärtuspildiga ja rahva tahe jääb peale. Muidugi iseküsimus on – kui kauaks?