15.12.2022
Varro Vooglaid esinemas meeleavaldusel.
Lugupeetud Peep Peterson! Pöördume Teie poole, et avaldada arvamust seonduvalt sotsiaalministri 13. augusti 2010 määruse nr 54 „Koolitervishoiuteenust osutava õe tegevused ning nõuded õe tegevuste ajale, mahule, kättesaadavusele ja asukohale“ ja tervise- ja tööministri 2. märtsi 2017 määruse nr 9 „Immuniseerimiskava“ muutmise määruse eelnõuga.
Oleme nõus kõnealuse eelnõu lähtekohaks oleva seisukohaga, et kooliõdedele on tarvis suuremat selgust seonduvalt küsimustega, mis puudutavad koolides laste vaktsineerimist. Kahtlemata on vajalik, et kooliõed teaksid täpselt, millistel tingimustel on neil lubatud õpilastele vaktsiine manustada.
Paraku ei ole võimalik nõustuda eelnõus esitatud seisukohaga, mille kohaselt lapse “seadusliku esindaja [st lapsevanema] keeldumise korral võib koolitervishoiuteenuse osutaja hinnata õpilase kaalutlusvõimet ning võib kaalutlusvõimelise õpilase soovi korral teda immuniseerida [st talle vaktsiine manustada] hoolimata seadusliku esindaja keeldumisest.”
Niisuguse korra kehtestamine on vastuvõetamatu, kuna see õõnestaks fundamentaalselt vanemate usaldust kooli vastu, võttes neilt ära kindluse, et kui koolile on esitatud selgesõnaline keeld lastele vaktsiine manustada, siis seda keeldu kooli poolt ka tingimusteta austatakse. Seesugune usalduse kadumine võiks viia olukorrani, kus paljud vanemad ei pea enam võimalikuks oma lapsi kooli saata.
Konkreetne õiguslik regulatsioon alaealistele meditsiiniteenuste osutamiseks sisaldub võlaõigusseaduse paragrahv 766, milles on sätestatud kaks olulist põhimõtet. Teatavasti on seadusandja sedastanud nimetatud paragrahvi lõikes 3, et “patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul”, ning lõikes 4, et alaealiste puhul annavad eelnevalt nimetatud nõusoleku nende seaduslikud esindajad ehk üldjuhul vanemad “niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma.” Lisaks on samas sättes öeldud, et kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida.
Sellest regulatsioonist on aga väär tuletada järeldust, et kui alaealine isik arvatakse suuteliseks ise vaktsineerimise poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma, siis võib kooliõde või muu tervishoiuteenuse osutaja talle vaktsiine manustada tema vanemate teadmata. Rääkimata järeldusest, et kui vanemad ei luba oma lastele vaktsiine süstida, aga lapsed ise soovivad seda, siis võib ikkagi lapsed vaktsineerida, kui vanemate seisukoht arvatakse ilmselt laste huve kahjustavaks.
Hinnates alaealistele nende vanemate teadmata vaktsiinide manustamise lubatavust, seondub kriitilise tähtsusega küsimus selles, kes ja millistele kriteeriumitele tuginedes otsustab, kas mõni konkreetne 12-, 13- või 14-aastane või vanem laps on suuteline vaktsineerimise kasuks ja kahjuks rääkivaid kaalutlusi piisavalt põhjalikult ja vastutustundlikult hindama ning kas vanemate mittenõustumine oma laste vaktsineerimisega kahjustab ilmselt laste huve.
Reeglina on ju just vanemad need, kes oskavad ja saavad sisuliselt hinnata, kas nende laps on selliste, potentsiaalselt väga kaugele ulatuvate tagajärgedega otsuste langetamiseks piisavalt küps ja otsuse taustaks olevate asjaoludega piisavalt kursis, sest nemad tunnevad oma lapsi. Seevastu vaktsineerimist teostav arst või muu meditsiinitöötaja (nt kooliõde) ei saa põhimõtteliselt selliseid hinnanguid vastutustundlikult anda, kuna ta ei tunne isiklikult last, kelle suutlikkust poolt- ja vastuväiteid kaaluda peab ta hindama. Ilmselgelt ei ole võimalik seda suutlikkust ka lühikese vestluse tulemusel välja selgitada. Rääkimata sellest, et vaid vanemad oskavad öelda, millised allergilised reaktsioonid või muud kõrvaltoimed on nende lastel varem vaktsineerimise korral ilmnenud.
Olukord on seda problemaatilisem, et ühelt poolt on paljudes lastes ja noortes tekitatud rohkem kui aasta aega väldanud hirmutamiskampaaniaga psüühiline seisund, mille tingimustes on tõenäoline, et noored ja lapsed langetavad otsuse vaktsineerimise kasuks mitte lähtudes ratsionaalsetest kaalutlustest, vaid kantuna emotsioonidest (näiteks süütunne seonduvalt sellega, kui ei taheta lasta end vaktsineerida). Teiselt poolt on aga kogu meditsiinisüsteem ja ka suur osa haridussüsteemist rakendatud võimalikult paljude laste vaktsineerimise teenistusse, mistõttu on tõenäoline, et alaealiste huvi saada vaktsineeritud tõlgendatakse ühekülgselt.
Laste ja alaealiste noorte vaktsineerimine nende vanemate nõusoleku või isegi teadmiseta tuleb arvata mitmel põhjusel vääraks ja lubamatuks. Põhiseaduse paragrahvis 27 on sätestatud, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. See fundamentaalse tähtsusega põhimõte seondub tihedalt ka põhiseaduse paragrahvis 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse põhiõigusega ning on esile toodud ka perekonnaseaduse paragrahvis 117.
Sellest põhimõttest tuleb juhinduda ka alaealistele meditsiiniteenuste osutamisse puutuvate küsimuste lahendamisel ehk selle põhimõtte valguses tuleb tõlgendada ka eelnevalt nimetatud võlaõigusseaduse regulatsiooni, kuna kahtlemata kuulub laste kasvatamise ja nende eest hoolitsemise alla ka otsustamine selle üle, milliseid (mitte hädavajalikke) meditsiiniteenuseid lasta lastele osutada, milliseid mitte. Tõsi, vanemate otsustamisõigus ei saa olla absoluutne. Aga erandid sellest on kohased üksnes juhul, kui jutt käib lastele hädavajaliku meditsiiniabi osutamisest olukorras, kus laste elu ja tervis on tõsises ohus.
Kõige tõsisem probleem seonduvalt alaealistele vaktsiinide manustamisega seondub küsimusega sellest, kes kannab niisuguste otsuste eest vastutust. Kui vaktsineerimise järgselt ilmnevad lastel tervisekahjustused, jäävad sellega seonduvad raskused lapsi kasvatavate vanemate ja laste endi kanda. Seevastu need, kes langetasid otsuse manustada lastele vaktsiini ilma vanemate nõusoleku või isegi teadmiseta (arstid või muud meditsiinitöötajad) või kes mõjutasid lapsi sedasi otsustama (näiteks õpetajad või koolijuhid), ei vastuta reaalselt mitte kuidagi.
Niisugust olukorda ei saa pidada vastuvõetavaks. Kui avalik võim suunab võimalikult paljusid lapsi langetama vaktsineerimise kasuks otsust, mille tegeliku tähenduse terviklik mõistmine käib neile ilmselgelt üle jõu (eriti veel olukorras, kus paljude teadlaste ja arstidegi seas valitsevad selles küsimuses põhimõttelised lahkarvamused), siis peaks olema elementaarne, et võetakse ka reaalne ja adekvaatne varaline vastutus juhul, kui vaktsineeritud lastel ilmnevad tervisekahjustused.
Ükski vanem ei peaks Eesti Vabariigis arvestama võimalusega, et saates oma lapse kooli, manustatakse talle seal mingeid mittehädavajalikke medikamente hoolimata vanema selgesõnalisest keelust seda teha. Sama põhimõte peaks kehtima ka perearstide suhtes. Vaba ja õiglase ühiskonnakorralduse ideaali seisukohast on kriitilise tähtsusega, et riigivõimu teostades austataks perekonnaelu puutumatuse põhimõtet ning vanemlikke õigusi. Taganedes austusest nende põhimõtete vastu, taganetakse ka vaba ja õiglase ühiskonna ideaalist.
Lõpetuseks osutame üldisemale probleemile, mis vajaks samuti tõsist tähelepanu. Nimelt on arusaamatu, miks valitsus soovib üldse edendada Covid-19 vaktsiinide manustamist lastele ja noortele, pidades silmas ühelt poolt seda, et nende ainete manustamisel ei ole märkimisväärset mõju koroonaviirusega nakatumise ja nakkuse edasiandmise vältimiseks, ning teiselt poolt tõsiasja, et nakatumise korral lapsed ja noored nii ehk naa ei põe Covid-19 nimelist haigust raskelt.
Just sel põhjusel on näiteks Taanis peatatud riiklik programm alaealistele koroonavaktsiinide süstimiseks. Kui Eesti Vabariigi valitsus tahab siiski kõnealuse programmiga jätkata, peaks selle eeldusena esitama avalikkusele rangelt erapooletu, faktipõhise, uuringutel põhineva, põhjaliku ja veenva tõestusmaterjali, millest nähtuks, et koroonavaktsiinide jätkuv massiline manustamine lastele ja noortele on üleüldse põhjendatud ehk et sellest tulenev hüve kaalub ilmselgelt üles riskid, mis programmi elluviimisega kaasnevad.
Varro Vooglaid,
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja