KALLE MÄLBERGi KALLEGOORIA: Trotski on elus ja terve. Elab Viimsis

Eesti, Satiir, Varia,
Maskid

Näpitsprillide ja kikkhabemega keskealine mees kõnnib aianurgas, ta suundub mesipuu poole. Mesipuu on lumes, mesilasi pole näha, magavad talveund. „ Mis on inimene?“ pomiseb nahkkuues ja kalifeepükstes mees ning lükkab kroomnahast säärikuga lund. Taamal  külmub lahejää.

„Inimene pole kaugeltki veel lõpule viidud harmooniline olevus, nagu need uinuvad mesilased on. Inimene on kohmakas, spontaanne – ta ei ole arenenud plaanipäraselt, vaid on kasvanud omaenese  vasturääkivustes. Nii ei saa ju inimesi pidada – neid tuleb reguleerida, täiustada ja suunata. Selles on permanentse reformirevolutsiooni mõte uue inimese ehitamisel. Inimese parandatud väljaande meediainsenerid peavad tundma Pavlovi koera reflekse, aga veelgi enam puuderdama inimeste ajusid uusmarksistidega, rõhuma inimese globaalhingele. Oleme palganud parve psühholooge, roodu eetikuid ja pataljoni sotsiolooge, kes hakkavad ohtrasõnu targutama meie armastuse kõrgeimatest vormidest – uudsetest Corona, Extra ja Pro isikutunnistustest, bandiidimaskide ja suukorvide headusest; narkomaanide näiteil tuleb täiustada süstimist ning jätkata isikukoodi naha alla kleepimist, et oleks mugav uksi avada. Inimesi saab ja tuleb pidada karjaimmuunsuses, imeda neid kuvaritesse, lasta ajudesse lõputut tarka ja ülitarka üleilmset õnneloba. Kliimast tuleb sonida pulsi kaotuseni ja rohepöördest veeämbri külmumiseni toanurgas  – looduse armuande me ei vaja, päikeselt pole vaja luba küsida!“

Mees kohendab mereuduseid näpitsprille, võtab taskust mausripildiga maski ja venitab selle kõrvuni. Hinge mattes maa ja taeva vilistab ja vingub tuul üle põhjaranniku.

„Vähe, seltsimehed,“ peksab igirevolutsionäär jalaga igandeid äärekivilt.

„Ebatiine katkujutt imbugu riigimeediast söögi alla ja söögi peale. Me peame kogu aeg rääkima Temast – keda või mida me ise ei näe! Saate lõpus võite rääkida ka ilmast veidi. Kirikud oma teravate tippudega on ehitatud temale, keda pole olemas. Aga pühaduseta ei saa – tema, see nähtamatu, on olemas, viirus väreleb õhus – meie ütleme, kui hirmutav see on! Mitte mauser, nagu omal ajal Kodusõjas,  ei tee inimesi võrdseks – süstal  ja suukorv teevad inimesed taltsaks, lülitavad kuulekaks ja vagaseks. Hirm, seltsimehed, hirm on tõhusam piits kui terve polk tsapaajevlasi. Vaadake, seltsimehed, meie ajal aitas okastraataed ja kuulipildujad tornis helge homse nimel hoida kõige väärtuslikumat, kõige kallimat – inimest suure I-ga kõige halva eest. Aga elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks, nagu ütles too osseedi kingsepapoeg, kelle nimegi ei taha suhu võtta.“

Kodusõja rinnetel Punaarmeed organiseerinud Trotski teab, et iga lahing kurnab, sestap tuleb inimeste meelt lahutada. Küsite, millest?

„Kauni katkuaja präänikuks,“ jätkab tulihingeline üleilmse revolutsioonirüütel, „pakume lõbusat viktoriini ja permanentset laulusaadet ühispaabeli keeles. Üks keel, üks meel, üks kiip, üks igavene noorus ja varajase surma vaktsiin. Võileib pauna ja suudlus maskipalgele, nõnda inimlaps saab jõudu libedaile jalgele.“

Tohutu organiseerimisvõimega halastamatu  terrorist Lev Trotski , kelle nimi ei ole tõeline, ei astu Pirita teel täna mitte soomusrongi- Ei! Ustav Orav  tellib talle äpiga Bolti.

„Ma mäletan,“ meenutab Trotski, „et telegrammid tulid Kodusõja ajal mööda traate, kuid ma nägin oma silmaga, et telegrammi ratsanik lendas läbi õhu ja takso tuli päriselt. Kas puhus selle tuul?“

„Ei, internet tõi, meil on nüüd E-valimised kah,“ seletas Orav. „Kui palju sisse paned, nii palju hääli saad. Mausriga vehkida pole enam vaja …“

Kõik Brüsseli Liidumaa tallinnistliku süvariigi ametite komandörid ja komissarid seisavad  sirgetes rivides oma kontorite ees. Parlamendisaadikuid pole kutsutud – nemad on nii sõltumatud, et neist ei sõltu midagi. Lev Davõdovitsh astub ametnike rivi ette. Tõmbab hingetäie karget õhku, kohendab prille…

Ta ei jõua rääkima hakata.

Jääkirka hoop lõhestab kurjadest mõtetest koormatud leegitseva kolba.

 

Märkus: Nii juhtub täna või lähiajal Tallinnas ja nii juhtus 41 aasta tagasi Mehhikos. Lugu meenutab mulle 1987. aastat kui sõbrunesin Sydneys eluõhtut veetva tuntud Hollywoodi stsenaristi, Emmy laureaadi Leonard Stone’i – Marlon Brando „Father Goose“ jt mängufilmide käsikirjade autoriga. Ta näitas mulle käiku mitteläinud komöödia käsikirja „Trotski is alive and well“, mille tegevus toimub ühes Austraalia outbacki bensiinijaamas, kuhu saabub veider mees… Trotski otsekõnes kasutasin Olrando Figese ja Robert Service kirjutisi.

 

Kalle Mälberg, Jõulukuu Kõrvõotsal

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused