Mis juhtuks, kui Eesti sallivusleer natsi-Saksamaale viia

Satiir,
©Scanpix
Vihkamist hinges kandev sallivusleer jõuakse natsionaalsotsialismi teele kiiremini, kui nad ise arvata oskaks. Pilt on illustratiivne.

Üks netikommentaator soovitab inimese tõelise palge ettekujutamiseks viia ta kujundlikult Natsi-Saksamaale ja panna ta olukorda, kus otsesed repressioonid teda ei ähvarda, emigreeruda ta ei saa ja peab ellujäämiseks valikuid tegema.

Uute Uudiste satiiripool püüab vaadelda mõnede Eesti ühiskonnakihtide käitumist juhul, kui nad viidaks momentaalselt 1930. aastate Saksamaale ja siirdataks sealsesse ühiskonda.

EKRE-st ehk rahvuskonservatiividest võib vastu kõigi ootusi oodata, et teatud osa neist oleks koonduslaagrites ja mitte valvurite, vaid vangidena – nende põhimõttekindluse pärast. Natsirežiimiga kohanenud rahvuskonservatiivid teeniks ilmselt Wermachtis, kuid oleks Stauffenbergi verd – kindlasti ei kohtaks neid gestapos või SS-i repressiivses pooles. Seal oleksid ees teised – need, kes Eestis kodanlikele natsionalistidele kuklalaske või kommareid ahju ajada lubavad, sest ahjud on nende pärusmaa. Indrek Tarandiga kohtuksime pärast sõda Nürnbergis.

Sotsid Mikser, Ossinovski, Kõva, Saar ja teised oleks kindlasti koonduslaagrites, kuid mitte ideelisuse pärast, vaid seetõttu, et natsid teaksid – kui need marksistid oleksid 1930. aastate alguse kommunistide ja natside esialgu võrdses heitluses peale jäänud, oleks asjad vastupidi – laagrites viibiks vangidena natsid ja ahjusid kütaks kommunistid.

Vilja Kiisler, kellele meeldib oma intervjuudes alati Natsi-Saksamaale jõuda, ja tema sama vihkajalik kolleeg Ahto Lobjakas oleks kindlasti kas natside ajalehe “Völkischer Beobachter’i” kolumnistid või Goebbelsi propagandaministeeriumi tippametnikud, kusjuures Lobjakas oleks sama kuulsusega, mis natside kohtunik Roland Freisler – erudeeritud, kuid verejanuline. Kogu Eesti peavoolumeedia kas hääbuks hambutute kajastuste tõttu või kiidaks Hitlerit sama võimsalt kui praegu Euroopa Komisjoni.

Peeter Oja, Andrus Kivirähk, Olev Remsu, Rein Raud, Andrus Vaarik ja paljud teised vasakliberaalsed haritlased oleks 1932. aastani kõikunud kommunistide ja natside vahel, aga siis lülitunud kindlalt natsirežiimi ülistamisse kõikvõimalike kunstiliikide kaudu.

Eesti marufeministid, virgiiniawoolfid ja muud sallivuslased leiaks oma koha Hitlerjugendis ja natsipartei naisteorganisatsioonis – selleks pole ju vaja midagi muud kui vihkamist, mida tolerantidel kuhjaga jagub.

Enamik Reformierakonna ja teiste liberaalsete erakondade inimestest osaleks natsirežiimi tegudes just niipalju, kui nende inimlikkus või selle puudumine lubaks – ilmselt oleks enam neist passiivsed kaasosalised. Päris kindlasti ei näeks kedagi liberaalsest sallivusleerist juute või režiimile jalgu jäänud sakslasi varjamas – nad armastavad ennast liiga palju, et koonduslaagriga riskida. Varjajad oleks ilmselt need, kellelt seda oodata ei oskaks.

Seda arutelu võiks pikalt jätkata. Kahtlemata on selline paikapanek õel, kuid arvestades seda vihkamist, mis õhkub kõigist eelnimetatutest, valiksid nad sundseisu jäädes ilmselt kuritegeliku režiimiga kaasajooksmise, et oma elu säästa. Umbes samana võib pilti ette kujutada ka Stalini-Venemaa puhul.

UU

Kommentaarid

One commentOn Mis juhtuks, kui Eesti sallivusleer natsi-Saksamaale viia

  • Avatar
    Leo Viller

    Hitleri tuntud ütlus – kommunistist saab hea nats umbes kahe nädalaga

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused