VESTE Kalle Mälberg: „Sordi pallo tahat, võta iks edimäne!“

Satiir, Varia,
- Updated
©UU

Ema Magda, vanaema Antonie ja vanavanaema Emilie mind niimoodi küll elama ei õpetanud – ikka tasa ja targu nagu eestlasel kombeks, õpetati. Kui poisinolk ägestus, ütles vanaema ikka: „Ole iks hää sõnaga miis – ega tuu raha ei massa“. Kui ma vihastasin, siis:  „Kae no tassakõistõ… olõ iks ilosahe!“. Kui ma laisklesin, siis: „Tii iks edesi … sa jo väega mõistat!“. Ainult vanaisa Karl, Vabadussõjas käinu, pomises: „Kuravaamu venne värk!“.

Meie külas elab täna palju noori. Vanu inimesi enam väga ei ole, aga meeles nad on. Külla tulnud noored naised, tited kaenlas, on tahtmist täis ja korraldavad leegitsevaid pidusid, mõnikord ei taha mõista iidset tavaõigust, ega küla pikka mälu arvestada. Aga mälu on!

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Vanad naised tegid süüa ja koristasid tube,  karjatasid lehmi, küünitasid peenramaal – ei mäleta ainsatki kaebehäält nende huulilt. Ehkki talu võeti käest, hobused viidi ühistalli, lehmad tapamajja, õunaaedki läks Stalini-nimelise kolhoosi kätte. Naised ei kartnud ega kurtnud, ei mäleta hirmu nende ausates silmades – võimalik, et hoiti endas, säästeti lapsi kurjast. Meie talu saunas käisid metsavennad pesemas ning Juhansonide peremees Soe talust surigi sinna. Tema oli mu ristiisa – see oli tollal tähtis asi. Mehed igavlesid punkris, tüdisid  redutamisest ja tulid metsast põllutöödele appi. Vanaema leidis neile undrukud ja rätikud, et külarahvas üle põllu näeks ainult „ naisi“.

Ma olin ema tissi otsas rinnalaps kui Võrust NKVD mehed Studebekkeritega märtsis 1949 küüditama tulid. Telefon töötas, hoiatati ette ja külarahvas pages metsa punkritesse nagu ammustel aegadel. Isa, piirikaitserügemendis Mehikoorma juures Degtarjovi kuulipildujaga üle Lämmijärve sisse tungivat Punaarmeed tõkestada püüdnu, vene vangilaagrist kohalike külameeste kavala manöövriga  pakku pääsenu – hilisem Elva koolidirektor ja parteilane , ei unustanud sõjasõpru. Elva koolis õpetas vene keelt Wehrmachti luureohvitser Aleksander Raid – Juku Kalle vanaisa, eesti keelt SS-tätoveeringuga Uno Kuresoo – loodusrüütli Rein Kuresoo isa, kultuurist pajatas ja tõlkis Soome ja Pitka poiss Ain Kaalep ning kooliaula pannoo maalid isa relvavend Louis Pavel – Indrek Hirve isa.

Naised jäid iga vaenuväe ülerullumise ajal koju lehmi lüpsma-  piimaudar ei tohtinud umbe minna. Heeringe talus tehti mesitarude kaaned lahti kui mürisev ameeriklaste kingitud Studebekker vene soldatitega peatus teeotsas ja politruk tuli küsima teed  Kõnnu külla. Kohalikud komnoored Enn ja Anton pagesid varases külmas välja aetud mesilaste eest, kurjad mesilinnud vuhisesid vihaselt, perenaine viipas käega ja vaenlased põrutasid edasi. Oli veidi ka paradoksaalset õnne – Tartumaa ja Võrumaa piiril jäid Naha küla talumehed maakonna koguteosest välja. Küüditajad aga ajasid raamatust näpuga järge, polnud neil õiget taipu kohalikke pealekaebajaid kuulata – plaan sai täis niigi.

Hiljem, teismelisena, leidsime naabripoisi Pütsepa Kaljuga heki alt isa karabiini ja hulga padruneid, laudalakas räästa alt tuli välja vene vint. Kohe olime paar kilomeetrit heinamaad pidi all, Lämmijärve rannas. Andsime torudest tuld mõni kilomeeter üle järve paistva Venemaa pihta. Panime pritselli st sihiku hästi kõrgeks, kusagilt olime teada saanud, et vintpüssi kuul lendab kuni viis kilomeetrit. Ehk saime Vene rannas mõnele pajupõõsale pihtagi…Vanaema leidis isehakanud vabadusvõitlejate relvad üles, tegi neist suure lõkke- et see neetud sõda ükskord lõpeks!

Aga ei see lõppenud. Laugi Aksel, seesama külamees, kes valedokumentidega minu piirikaitserügemendi jäänustega Sinimägedesse taandunud isa Jõhvi vangilaagrist välja tõi, jäi oma poegadest õige äkitselt  ilma. Poisid hakkasid küüni taga tankitõrjemiini togima kuni  küünikatus sai lendupaiskunud ajupritsmeid ja soolikaid täis. Noorem poeg, Janno elas, killud rinnus, mõned aastaid kuni kanti kurbusest surnud ema kõrvale Ristipalo kalmistule temagi.

Sõjad ei lõppenud vanameeste meeltes kunagi. Tollesama mängusõbra Kalju isa – meie talu asunik VanaPüta – nõnda kutsusime Naha külakingseppa, kelle tütre Helmi paljast ihu esimest korda poisinolgina suitsusauna aknast piidlesin, korrutas täispeaga pidevalt: „Kolmtõist ketti vennläsi…“

Aastaid hiljem, ülikooli aegu, lugedes vanaisa voodi alt leitud Vabadussõja ajalugu, sain aru, et Vana Püta loendas Komarovka all 1920.aasta jaanuaris Madseni kuulipildujaga mahaniidetud punaste ahelikke.

Vanaema aga õpetas silgutünnist soolakala sorivat poissi: „Sordi pallo tahat, võta iks edimäne!“

Rohkem kui poolsajandit hiljem, pika mandritevahelise eluringi esimeses otsas tagasi, tühi pilk ja surnud mõte hangunud sellesama jutu eelmise lõigu lõpus. Suure ilma meediakära tuppa toonud klaviatuurilt silmi tõstes näen järvele täpse noolena allasööstvat kalakotkast ja NATO radarit Mehikoorma rannas.

Sumaki! Linaskil pole pääsu. Sädelevad soomused küünte vahel elu eest visklemas, lendab suur lind Mägiotsa metsade poole, kus pojad pesas näljaselt kraaklevad. Meie talu tubli kass Pätu märtsilume kooriku alt hiirt varitsedes, vaid paarkümmend meetrit kaitsvast koduräästast nõnda näljase kotka saagiks saigi. Noor koer vahib totra näoga kitsepaari, kes üsna julgelt aasale kevadist pajukasvu nosima tulnud. Seegi pole kogu tõde – kitseninad nuusivad hoopis metsa poole. Otsekui seal, tumedas metsas, luuraks suurem oht ning inimeste juures veidi julgem. Päev hiljem volksabki vana isailves üle tee. Karud on piirivalvest hoolimata Vene rannast üle ujunud, et Räpina aianduskoolis aretatud Lämmijärve kaldamaa aedades pirne ja ploome maiustada. Nad ei viitsi vilju ükshaaval korjata, murravad puu maha, istuvad peenrale ja muisutavad mugavalt.

Latikas on rannas, kaks äikest on juba olnud. See on ülikõva teade -kirikuski jäetakse jumalapalumine pooleli. Pikad saapad jalga ning aja muudkui üleujutatud heinamaal kalu kotti. Põllumees ise ei viitsi, las Beresje ja Lüübnitsa kalavenelane korjab ise kalu  ja vahetab kartuli vastu. Iidne tava vahetada rannakaluriga kala metsast raiutud kase mõrratokkide vastu ei karju maksuametit, ei hooli  nõmedatest keskkonnapiirangutest. Kohalesõidul küsi külamehelt vene bensiini, viinapudel maksab ma-ei-ütle-mitu uut eurorubla, suitsupaki saad … oi seda ei tohi ütelda! Kuigi eurostumishullud veterinaarametnikud on hävitanud kodusead, leidub kusagil ikkagi pehmeribi, mis koos koodiga süldiks läheb. Küte on oma metsas, käterammu kulub ja see ongi hea, ei mingit lolli sporti. Puhast saviliivakihtide vahelt immitsevat joogivett vinna kaevust, saunavett tassi järvest, puhas õhk pealekauba. Tänu koroonale on kalevipojad kodus ja ehitavad katuseid, sinitaevas on transkontinentaalsete hiigellindude sabajoontest puhas. Päike ja pilved sõuavad omasoodu.

Siinne jutt tundub tallinnistlikus ettehoolduses õilmitsevale kontoriinimesele ebaseaduslik või pehmelt öeldes väheseaduslik. Isukatele karistussalklastele, kes siinset mõistujuttu  lugedes juba mootoreid soojendavad ja mundreid sätivad, ütlen nagu vene ajal kui kõrtsis anekdoote rääkides: „Härrad-seltsimehed! Me naljatame siin pisut, kui te väga ei pahanda“.

Mehi tapeti sõdades, küüditati kodudest, tänapäeval hukatakse maanteedel, tulekahjudes ja tööõnnetustes ning kaklustes ja joomasurmades. Surm vähki, infarkti või lihtsalt vanadusse on nüüd tagaplaanil vähemoekas, koroona maaletulek on kangelassurmaks saanud. Vikerraadios hõiskab kalk hääl (ei saagi aru, kas mees- või naishääl) anaalse kontaktieelsest profülaktilisest preparaadist, mis äsja turule toodud. Meenutaks, või tõstaks päevateemaks, laiendaks kunagi õndsal Eesti ajal Jüri Vilmsi venna levitatud hüüatust, mis võiks avitada tublisid eluandvaid, sageli üksijäävaid eesti naisi, anda uut elu Eesti külamaastikule: „Tehke maatööd, pikendage peenraid, püstitage korstnaid ja… harrastage mitmenaisepidamist! Ärge laske väravast mööduvat väekargajat niisama minna… Süüa ikka antagu!“

Vaikimistarkus- see on üks peenike kruvi.

Kalle Mälberg

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused