See ei ole õppehäire, see toimub päriselt

Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sellest, kuidas väga paljud ei suuda tänagi mugavast elust karmile eriolukorrrale ümber orienteeruda.

“Mehe mõõt pole mitte see, kuidas ta käitub heaolu ja mugavuse hetkedel, vaid see, kuidas ta väljakutsete ja probleemidega hakkama saab. – Marthin Luther King Jr.

Õppehäireid viiakse läbi selleks, et kriitilises olukorras kiiret ja tõhusalt tegutsemist harjutada. Kui tõeline kriis käes, siis häiret andes korratakse selgelt ja rõhuga, see ei ole õppehäire.

“See ei ole õppehäire” tähendab, et mängus on tõelised panused, mängus on reaalsed kaotused ja ohvrid. “See ei ole õppehäire” tähendab, et nüüd tuleb mõnus kulgemine ära unustada ja täielikult oma ülesandele keskenduda. Taolise suhtumise peaksime ka kriisiaegsesse riiki üle tooma.

Loomulikult, sarnasused on kaudsed. Esiteks, õppusi pole olnud. Ettevalmistused on jäetud asjaomaste ametnike hooleks. Bürokraadid omakorda on nõutud lahtritesse linnukesed teinud ja raporteerinud, et kõik on hästi. Oleme teinud kõik mis vaja, meie ei karda.

Juba aastaid on räägitud sellest, et Eesti riik on elanikkonna kaitse unarusse jätnud. Tsiviilkaitse on rahuajast uinutatud valitsejate jaoks olnud tüütu ja ebaseksikas teema. Tubli operetiriigi kombel on meil olemas säravad kulissid ja muu visuaalne atribuutika, maalitud fassaadide taga valitseb aga kaootiline segadus nagu kulisside taga ikka.

Võime kirjutada terveid köiteid sellest, mis valesti tehtud või tegemata jäetud. Kritiseerimine pole raketiteadus. Täiesti põhjendatult mainivad edasipüüdlikud inimesed sellistel puhkudel, et jätame nüüd selle minevikus kaevamise ja läheme eluga edasi. Paraku tähendavad väljendid “edasi minek” ja “tulevikku vaatamine” seda, et tahetakse jätkata midagi muutmata, samamoodi nagu enne.

Kahjuks on olukordi, kus vanaviisi jätkamine valusasti kätte maksab. Erinevad ajad kergitavad pinnale erinevad inimtüübid. Külluse ja heaolu ajal kerkivad esile rahuaja kangelased — vilunud bürokraadid, suured kombinaatorid, õukonnamängude eksperdid, muidu toredad inimesed.

Tõeline kriisiolukord vajab aga teistsuguseid liidreid. Vajatakse elutarkust, otsustusvõimet ja julgust. Ehk siis nn. “toksilist maskuliinsust”, mida on aastaid olematusse näägutada üritatud.

Nüüd, kui terve riik on kriisi paisatud nagu unelev turist külma basseini, ei suudeta šokist hoolimata aru saada, et maailm meie ümber on täielikult muutunud.

Meie vastaseks on viirus. Primitiivne eluvorm, mille ainsaks eesmärgiks on paljuneda. Levida nii kiiresti ja laialt kui võimalik. Ja elus edasi jõuda see väike sell oskab. Kui lasta asjadel omasoodu kulgeda, siis paljuneks uus koroonaviirus tervele inimkonnale mitu tiiru peale.

Viirust ei huvita, millisesse erakonda keegi kuulub. Pole oluline, kas funktsionär on õigest või valest soost. Viirusel on ükspuha, kui palju keegi rääkida või kui osavasti laveerida oskab. Iga mõttetule sebimisele ja vaidlemisele kulutatud päev on viiruse jaoks lausa õnnistus.

Pandeemia on nagu mäest alla visatud lumepall. Kui algul on see väike ja tähtsusetu, siis iga järgneva meetriga kasvab pall suuremaks ning jahmatavalt kiiresti on meil nunnu pallikese asemel märatsev lumelaviin, mis purustab ja hävitab. Algfaasis on võimalik laviini paisumist pidurdada.

Aga tegutseda tuleb kiiresti ja otsustavalt. Iga õukonnamängude peale kulutatud päev, iga sisutühjast kantseliidist pakatav pressikonverents toob kaasa järjest suuremaid ohvreid ja kaotusi tulevikus.

See ei ole õppehäire. See toimub päriselt.”