07.05.2023
On väheusutav, et keegi julgeks sellise vöötraja maha joonida Lasnamäel – küll aga võidakse seda teha eestlaslikumas kesklinnas.
Eestis käibib sama süsteem, mis enamikus Lääne-Euroopa maades: “vihakõnede” eest saab karistada ainult põlisrahvas, sisserändetaustaga inimesed saavad kõik andeks või ei juleta neid puutuda. Eestis saavad laksu eestlased, mitte venelased, kes vilistavad “uusväärtustele”.
Kuna Eestis ehtsat rassismi lihtsalt pole, siis on ka rassismisüüdistused vaibunud, kuid oli aeg (Mary Krossi saaga aegu), mil seda lausa otsiti ja ikkagi ainult eestlaste seast, nagu homofoobiatki. Samas on teada, et venelased on märgatavamalt võõravaenulikumad ja homofoobsemad, liiga pretensioonikatele mustadele koha kättenäitamine pole neile mingi probleem ja oma suhtumist samasoolistesse nad rõhutavad veel eriti: “Ты, педераст!”
Väidetavalt tuleb juunis Eestis geiparaad – aga korraldaks selle Lasnamäel? Las saab ka idamaine kogukond tunda rõõmu “läänelikest väärtustest”. Või viiks selle paraadi lausa Narvasse?
Liberaalseid “uusväärtusi” topitakse Eestis ainult eestlastele ja neid ka karistatakse vastavate reeglite eiramise eest, kuid vähimalgi määral pole näha, et näiteks “abieluvõrdsust” propageeritaks aktiivselt venekeelses keskkonnas. Venelased on lihtsalt julmalt nende vastu, eiravad ja “saadavad pikalt” ning keegi ei julge neid ka sundida.
Eesti liberaalsel riigivõimul ongi suur hirm siinsete venelaste ees, sest kui eestlased ei taha omaenda riiki (on millised mölakad võimul tahes, aga ikkagi omad) mistahes vastuhakuga survestada, siis venelastel on riigi osas “p…ui”, nad kas eiravad või võivad ka tänavatele “pronksiööle” tulla, neid ei kammitse lojaalsus. Seepärast julgeb riigivõim eestlastele karmilt mõjuda, kuid ei julge sama venelastele teha.
Seda oli näha siis, kui küüditatute mälestuspäeval küünlaid jalaga peksnud tegelased kuulutati “huligaanideks”, mitte rahvaste vahelise vaenu õhutajateks. Üdini lödipükslik Jüri Ratas ei julgenud putiniste sakutada, nagu ei juletud ka Metsavase spioonisaaga järele kõiki sovjette enne riigiametisse määramist karmimalt üle vaatama hakata. Isegi eelmise aasta “dialoogipolitsei” tähendas pigem hirmu “surematu polgu” ees, kui tegelikku tahet punasabatit ära hoida – “dialoog” tähendas pigem “valget lippu”.
Venelased võivad küll Yana Toomi ja Kristina Kallase suu läbi diskrimineerimisest rääkida, aga tegelikult on siinsel vene kogukonnal tohutu mõju argpüksliku riigivõimu üle. Üks variant, mida teevad praktiliselt kõik venelased, on riigikeele ja mitmete sellega seotud seaduste ülbe eiramine. Nüüd on isegi haridusministriks tegelane, kes on ilmselgelt täielik eestluse-vastane ning nagu Toomgi, õõnestab lausa riigi tasemel põhiseaduslikku riigikorda, mis räägib eestlaste rahvusriigist.
Hirm venelaste ees on selgelt nähtav selles, kuidas Kaja Kallase valitsus jaotab venekeelsele meediale raha, kuid ei julge kõssatagi siis, kui sealses ajakirjanduses valitseb suurvenelik mõttelaad ja põlgus kõige eestiliku vastu. Suurvenelaste ülbitsemise vastu võetakse midagi ette ainult siis, kui seda eirata pole enam võimalik.
Kolumnist Ivan Makarov hoiatab, et kui vaenukõneseadus tuleb, siis on see ainult eestlaste pihta suunatud, siinseid vene šoviniste see ei puuduta, nagu ei puudutata eriti islamiste ja musti rassiste Läänes. Vasakliberalism tähendabki seda, et põlisrahvas vajutatakse maadligi ja sisserändajad saavad maa üle võtta. Kuigi nood pole tavaliselt samuti “liberaalsetest väärtustest” huvitatud.
Uued Uudised