“Seepärast küsin ma teilt: kuhu on jäänud meie vennad luterlikust kirikust?”

See parafraas-tsitaat “Viimsest reliikviast” sobib hästi iseloomustama olukorda, mis on tekkinud “abieluvõrdsuse” eelnõu läbisurumise olukorras – miks pole luterlik kirik täie jõuga kaitsmas traditsioonilist perekonda?

Mõni aeg tagasi kohtusid Eesti Kirikute nõukogu liikmed EKRE fraktsiooniga, mõistagi rahastamise küsimuses, ja siis kõlas rahvuskonservatiivide suust kibe süüdistus: miks peame meie koos SAPTK-ga võitlema kiriku toeta võitlusi, mis on tegelikult kogu kristluse võitlused?

EELK, kelle põues vingerdab oma Soodoma madu, on siiani kõiki võitlusi pidanud mugavustsoonist. Aegajalt lastakse kuuldavale kerge kriitika homoagenda vastu, aga see on hädine piuks, võrreldes Jeeriko pasunatega, mis peaks nüüd ka Soodoma ja Gomorra müüre purustama.

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas ühismeedias nördimust selle üle, et organisatsioonidel on perekonnaseaduse muutmise eelnõu osas aega arvamust avaldada vaid kolm tööpäeva, kirjutab Postimees.

Peapiiskop, kus te ise olete olnud? Uusmarksistid ründavad kristluse põhitõdesid juba pikalt, nad lubasid homoseaduse ära teha ka enne valimisi, aga nüüd te ärkate? See on variserlik.

2003. aastal oli Leedus referendum, kus küsiti rahva arvamust EL-iga liitumise kohta. Niipea kui sellele avaldasid toetust Leedu korvpall ja katoliku kirik, öeldi, et asi on otsustatud. Sedavõrd tugev oli seal kiriku ja ühe spordiala roll.

Kus ja milline on EELK roll tänases Eestis? Kostab ainult virisemist selle üle, et inimesed ei käi enam kirikus, pühakoda ise aga ei kiirga juba ammugi Jumala vaimu, vaid on leige, ei külm ega kuum.

Peapiiskop Viilmal on viimane aeg kõuehäälel karjuda: ei, kirik ei ole nõus, me ei luba sel Soodomal ja Gomorral jätkuda, kristlased, tõuske mehe ja naise perekonna kaitseks! Jah, uusmarksistide vasturünnak tuleb vägev, aga kirikul on siis ohtralt võitluskaaslasi nii ilmalikust kui vaimsest leerist.

Kui kirik aga jätkab mugavustsoonis vindumisega, teeb valetajate koalitsioon kõik oma traditsioonilise ühiskonna hävitamised “kindla käega” ära.

Viilmal on aeg valida, kas olla külma peaga tuliselt kristlust kaitsmas või jätkata leigena, see aga sülitatakse teadupärast suust välja. Kolm tööpäeva on aega, otsimaks üles oma tõeline usk.

Jüri Kukk

Lugu väljendab ainult autori arvamust