30.08.2020
Keelumärgil on alati põhjus.
“Üsna kummastav on lugeda erinevate kultuuritegelaste ning mõjukate ühiskonnategelaste ülistusi Roosiaia-Sveta ja Roosiaia-Miku sõnavõttude kohta. Tõsi küll, viimast just ei ülistata, aga õigustusi tuleb see-eest piisavalt, nii et jaguks ilmselt ka antud tegelase järgmise “kirjandusliku šedöövri” õigustamiseks.
Ainus, kes vaikib, on president.
Mitte et need ülistajad ja õigustajad millegi uuega oleksid üllatanud, oh ei, täpselt samad näod ja samad arvamused – ei midagi uut ega värsket, pigem nagu odavpoe salat, mis realiseerimisaja lõppedes läbi loputatakse, värskemat kraami juurde segatakse ja uuesti müüki paisatakse.
Grigorjeva osas midagi kummalist polnudki – täiesti oodatult olid sotsid sellest rusikatega vehkivast ja austust ning armastust nõudvast homo soveticus‘est vasikavaimustuses ja sotside hääletoru ehk EPL tulistas kõlavate pealkirjadega artikleid lausa mitu tükki päevas.
Ühes asjas olen Svetaga nõus – me oleme tõepoolest kuradi sitas seisus, küll mitte sellepärast, et mõned Mašad, Larissad ja Olgad pole viitsinud elu jooksul isegi eesti keelt selgeks õppida, korralikust haridusest rääkimata, ja süüdistavad kõiki teisi selles et nende karjääri tipphetkeks jääb Maxima kassapidaja koht. Vastupidi – see on täiesti inimlik, et oma ebaõnnes kiputakse otsima süüdlasi kusagilt mujalt, tahtmata tunnistada omaenda laiskust ja tegematajätmisi.
Me oleme kuradi sitas seisus hoopis seetõttu, et meie ühiskond on haige, meie rahvas on järjekindla lõhestamise tulemusena kahte vaenulikku leeri jagunenud ja patrioote kiusatakse sisuliselt riigi tasandil isamaa-armastuse pärast taga – lausa meie riigipea(!) isiklikult lõi anonüümsete kuulujuttude põhjal ja ilma kohtuotsuseta avalikult risti talle poliitiliselt ebasümpaatse erakonna ministri!
Kirsiks tordil Eesti on kui rahvusriigi suhtes varjamatult vaenuliku elemendi autasustamine taasiseseisvumise aastapäeval.
Täiesti ootuspäraselt ja kerstikaljulaidilikult tallati taasiseseisvumispühal jälle kõigi rahvuslaste tunnetel, kelle jaoks Eesti iseolemine ja oma asjade üle ise otsustamine on ka praegu sama oluline, kui siis, kui me kõik lubasime kasvõi ainult kartulikoori süüa, peaasi, et Eesti vabaks saaks.
Ühesõnaga – ei midagi uut.
Aga Mikk Pärnitsa juures läheb lugu juba rohkem kui huvitavaks: kummaline on lugeda-kuulata, kuidas haritud ja laia silmaringiga inimesed ei näe kaugemale ühe kontsade otsas vaevu püstipüsiva roppröökuri roosast kleidist Roosiaias.
O tempora, o mores, ütleks üks täiesti tavaline mõtlemisvõimeline inimene ja kehitaks lihtsalt õlgu, sest mingist etiketist ega dresscode’ist pole Kadriorus juba mitu aastat mõtet rääkida.
Meie liberaalne koorekiht koos meediaga oleks nagu täies koosseisus ajudoonoriks hakanud – korraga ja kordamööda võetakse roosa kleidi kaitseks sõna ja Äripäeva peatoimetaja vedas solidaarsuse mõttes lausa seeliku selga… Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul on peale seda etteastet võimatu Äripäeva tõsiselt võtta.
Loomulikult mitte peatoimetaja seeliku tõttu. Minu poolest võib härra Mandel käia kasvõi ihualasti presidendi vastuvõtul, kui ta seda soovib. Aga ajakirjanikuna peaks ta ju roosast kleidist pisut kaugemale vaadata suutma.
Kui ta ei taha/suuda suuremat pilti näha, siis on ilmselgelt tegemist ebaobjektiivse ja/või pealiskaudse inimesega, kes peatoimetajana Äripäeva suhtes just ülemäära usaldust ei tekita.
Iseenesest oleks kollektiivselt lolliks läinud “eliit” ju päris lõbus nähtus, aga paraku mitte eriti tõenäoline.
Kahjuks tõenäolisem on, et see kleidisaaga on Kadrioru PR-lüke katse tähelepanu hajutada ja ühtlasi näidata, et konservatiivse maailmavaatega inimesed on tigetsev ja piiratud mõtlemisega pööbel, kes on sedavõrd vihkamist täis, et on tarvis vaid roosas kleidis meest, et veri ja karvad lendama hakkaksid. (Loodan siiralt, et eestimeelne inimene säilitab ka selles olukorras kaine mõtlemisvõime ja ei lase ennast provotseerida.)
Ja terve Eesti sumiseb, kui herilasepesa – kõigil on midagi öelda. Väidetakse, arvatakse, vaieldakse ja kommenteeritakse. Facebookis ringleb Pärnitsa sulest tulnud ja ülimalt räige Malle Pärna mõnitav paskvill, mida paljud ei suutnud lõpunigi lugeda. Nii räige, et tundus, nagu oleks väävelhappega silmi pesnud… Inimesed on sügavalt nördinud ja mitte ainult konservatiivid isegi aeglasevõitu justiitsminister mõistis oma viga ja võttis oma allkirja tagasi…
President aga vaikib, olles ilmselt ainuke inimene Eestis, kes pole poole sõnagagi antud sündmust kommenteerinud. Ei vabandusi, ei õigustusi.
Ainuüksi vägivallatsejale vägivallaennetuse eest auhinna andmine, olles varem pelgalt kuulujuttude põhjal avalikult süüdi mõistnud ja lintšinud Marti Kuusiku, oleks enam kui piisav põhjus, miks Kersti Kaljulaid ei tohiks praegusel ametikohal jätkata. Sest president peaks olema ühiskonna moraalne kompass, aga mitte diktaatorlik moraalilageduse etalon, kes peab riiki oma isiklikuks liivakastiks, kus ta võib teha mis pähe tuleb. Loomulikult võimalike tagajärgede eest vastutust võtmata.
Kui minult keegi nimesid nimetamata küsiks, mis riik see on, millel selline president on, siis esimene mõte oleks ilmselt Põhja-Korea…
Me pole kunagi nii vabad olnud, eksole?”
Indrek Olm