Selle, mida me tahtsime 1918. ja 1991. aastal, on föderaliseeruv Euroopa Liit meilt pigem ära võtnud

Eestil saab 20 aastat Euroopa Liidus olemist täis. Ametlik propaganda ütleb, et me oleme sellest ainult kasu lõiganud, kuid tegelikkuses on liikmeksolek toonud Eestile lühikese ajaga kapitaalsed muutused, mida keegi euroliitu astumisel tegelikult ei tahtnud ega oodanud. Seega on praegu ülioluline taastada rahvusriikide EL, mis ta oli pisut veel ka 2004. aastal, kuid praegu pole seda teps mitte.

Euroopa Liidu arenguid ja selle mõjusid Eestile viimase 15 aasta jooksul võib vabalt võrrelda Eesti Vabariigi inkorporeerimisega Nõukogude Liitu ja seda ennekõike just seetõttu, et nagu aastatel 1940.-1941. ja 1944.-1964. (umbes selleks ajaks oli Eesti riiklusstruktuur täielikult hävitatud), muudeti ka nüüd täielikult Eesti elukorraldust, traditsioone ja ühiskonda. Tänane Eesti ei ole see, millist me tahtsime 1918. ja 1991. aastal.

Siinkohal kostuvad juba vihased vastuväited – mida te õige mõtlete? Räägitakse nii sellest, et erinevalt Eesti annekteerimisest ja Nõukogude Liitu inkorporeerimisest 1940. aastal, loovutasime me ise osa suveräänsusest Brüsselile, kui ka sellest, et poliitiline olukord maailmas ja eriti Venemaa agressiivsus sunnivadki meid üha enam Euroopa külge integreeruma, või nagu korrutab Kaja Kallas “Ei iial enam üksi!”

Aga pole ju olemuslikku vahet, kas suveräänsus võetakse meilt või me anname selle ise ära, sest iseotsustamist meil ju enam pole. Kui enne täitsime sõnakuulelikult Moskva määruseid, siis nüüd teeme sama eurodirektiividega – ise me ju enam ei otsusta. Pole mõtet enam kleepida silte külge neile, kes ütlevad, et sinimustvalge Pika Hermanni tipus pole enam endise tähendusega – kui selle lipus all saalis kiidetakse heaks rändepakt või majade sundrenoveerimine, siis pole see lipp enam päris iseolemise sümbol.

Euroopa Liiduga ühinemisest saati, eriti aga viimase 10-12 aasta jooksul on Eestis toimunud meeletud muutused ja seda väga lühikese ajaga, mis on tekitanud ühiskonna polariseerumise ja pingestumise. Esimeseks “revolutsiooniliseks muudatuseks” on nn liberaalsete uusväärtuste eksport ja nende heakskiitmise kohustuslikuks muutmine.

Täna on Eestis pjedestaali tippu tõstetud samasooliste suhe, soomuutmine, sootuks olemine ja muu taoline, samas kui traditsioonilist abielu mehe ja naise vahel on pilastatud, suurpered ja lapsesaamine pole enam au sees, vaid neilt võetakse riigi tugi ära, aborti ülistatakse, naiselikkus ja mehelikkust madaldatakse, kõik senised identiteedid purustatakse, inimesed muudetakse selleks, kes nad pole – see on tõeline hävingurevolutsioon, ja sugugi mitte inimeste enda tahe “ennast leida “, see on sisse veetud marksistlik ideoloogiline seniste väärtuste hävitamine, räige hävitustöö kõige seniolnu suhtes.

Teine oluline muutus on loobumine rahvusriiklusest, eestluse, eesti keele ja kultuuri prioriteediks seadmisest ja suveräänsusest, suund on võetud euroföderalismile ja multikultuursusele. Seda veel avalikult ei tunnistata, endiselt räägitakse eestluse hoidmisest ja omariiklusest, aga seda vaid seetõttu, et põhjalikku loobumist Eesti Vabariigi põhiseaduslikust korrast ei juleta veel tunnistada.

Kellelegi ei jää ju märkamata see, kuidas NLKP-EKP venestamispoliitika on tagasi, vene ja inglise keel tungivad peale, eesti keel taandub isegi riigikeelena, riik ujutatakse üle migrantidega, moslemikogukonna meeletu kasvab lubab eeldada islamiterrorismi peatset siiajõudmist ning venestamine siinse Kremli “viienda kolonni” tugevnemist, Eesti ei otsusta ise ei massimigratsiooni ega majade soojustamise, ei kliimameetmete ega ühiskondlike väärtuste üle, tugevnevad ebademokraatlikud tendentsid (vaenukõneseadus). Seda ühiskonda, mida me tahtsime Laulva revolutsiooni ajal, lihtsalt enam pole.

Tuleb rõhutada, et kõik see ei tähenda mitte “muutuvaid aegu”, vaid on ideoloogiline pealetung. Eesti on eriti halvas olukorras, lausa alasi ja haamri vahel: ühel pool on šovinistlik suurvene imperialism, teisel pool marksismist nakatunud “liberaalsed väärtused” koos impeeriumimentaliteediga Brüsselis. Eesti valib justkui kahest halvast vähem halvema, läänesuuna, aga miks siis on Reformierakond oma satelliitidega Eesti nii ära venestanud, et see muutub ka Putinile üha kergemaks saagiks?

On veel üks suur häda – see on koos marksistliku ideoloogiaga sissetunginud juhmistumine ja nüristumine, sest ainult ideoloogiad suudava inimestel ära võtta terve mõistuse. Kui inimestele surutakse vägisi peale võõras, mujalt toodud mõttelaad, siis mingil hetkel nad murduvad, hakkavad seda aktsepteerima ja selle järgi elama, lõpetavad oma mõistusega mõtlemise ja idioodistuvad. See kõik on Eestimaal võimust võtmas, sest selle järgi on seatud ka riiklik haridussüsteem ja riigiideoloogia.

Mis mõistusest saab enam rääkida, kui ühiskonnas ei tekita enam mingitki resonantsi Eesti Ekspressi lugu noorest, kes lasi rinnad eemaldada ja jätkab elu sootuna. Inimesed võiks korrakski selle uudisesse süveneda ja mõelda, et kas meie elu ei käi mitte Kafka käsikirja järgi? See, mis toimub, ei ole ühestki otsast normaalne, ei kliimavõitlus, mis on muutunud inkvisitsiooniga ja fanatismiga religiooniks, ei sooideoloogia, mis sunnib noori neidusid rindu, oma naiselikkuse ja emaduse ehet, ära opereerima, ei see, et me ei saa eesti keeles enam hakkama ja noored räägivad emakeele asemel suuresti inglisekeelesegust pidžinkeelt.

Väärtuste purustamisest on saanud riiklik poliitika ja sellega kaasneb mõistagi ohtralt ideoloogilist vahtu läbisegi valede ja vassimistega. Riik väidab ennast soid taastavat, aga Rail Baltic murrab läbi ilusaimate rabade ning laskealade laiendustes langeb mets mühinal. Valitsus kehtestab magusamaksu, väidetavalt selleks, et inimesed paksuks ei läheks, aga samal ajal veavad toidukullerid ja kettide kaubaautod isegi söögi inimestele otse koju kätte ning elektritõuksid muudavad noori kihutavateks laiskloomadeks.

Vaimne mandumine on masendav. Üks seltskond teatas kõmukirjanduses, et nad käivad jalgrattaga teatris ning üks reformierakondlasest noorpoliitik väidab lausa, et viib naise sinna nn kastikas. Olid ajad, mil mehed käisid teatris ja kontserdil peenes ülikonnas ning naised sädelevates tualettides. Nüüd käiakse seal teksades ja kampsunis ning siis pole muidugi probleemi sõita kohale jalgrattaga, et poripritsmetes ja higisena muusikat ja näitemängu “nautima” minna.

Ideoloogiad hävitavad ühiskondi vaheldumisi piitsa ja präänikuga. 1949. aastal likvideeris nõukogude võim talupojad üheainsa märtsiküüditamisega, sundides ülejäänud kollektiivmajanditesse minema. Samas oli eesti noorte seas veel ka 1950. aastatel kombeks täiskasvanuks saamist leeriskäimisega tähistada – selle kombe võõrutasid kommunistid ära präänikuga, algatades nn võsaleeri ehk noorte suvepäevad, pärast mida langes ajaloolaste hinnangul leeriskäijate arv järsult. Lääne marksistid võivad olla teist nägu, aga olemus on neil sama, mis bolševikel.

Eestil on veel pisut aega ja võimalust sellelt kuradirattalt maha hüpata, kuid selleks tuleb praegused võimurid valimistel maha hääletada. Kuna Eesti koht on Euroopas, tuleb ka Brüsseli võimukoridoridest välja kihutada Euroopat hukutavad marksistlikud ideoloogid ning taastada rahvusriikide liit, mis säilitaks kristliku Euroopa kultuuri ja omanäosuse.

Uued Uudised