Omavalitsused on loodud selleks, et inimestele oleksid tagatud igapäevased asjad – korras teed, toimivad koolid ja lasteaiad, bussiliiklus, raamatukogud, kultuurimajad ja spordirajatised. See on miinimum, mida inimesed ootavad. Kahjuks on paljudes valdades ja linnades reaalsus vastupidine. Koole ja lasteaedu pannakse kinni, ääremaastumine kasvab ning lubatud arengut ei tule, selle asemel kohtame korruptsiooni, onupojapoliitikat ja läbimõtlemata otsuseid, kusjuures jamade arve maksavad lõpuks kohalikud elanikud ise.
Näiteid on kõikjalt Eestist, kasvõi minu koduvallast Koselt – meil on 11 aastat kestnud halva juhtimise tagajärjed värvikalt näha. Kogu väärtuslik valla vara on aastate jooksul odavalt müüdud või tasuta jagatud „omadele“, sõlmitud lepinguid, mis täitsid eelkõige valla valimisliite kontrollivate tegelaste taskuid, mitte valla vajadusi. Halva juhtimise mälestusmärgiks on meil Kose staadion, kuhu maeti eelmise vallavõimu ajal ligikaudu miljon eurot, aga mis on suures osas kasutuskõlbmatu.
Sarnaseid lugusid leiab kümnetest valdadest või linnadest üle Eesti: kõlakoja remont, kus maksti töö eest kolm korda kallimat hinda; odavalt võõrandatud kinnistud; hanked, kus parim pakkumine jäeti kõrvale ja osteti „onupoja“ käest. Need pole erandid, vaid korduv muster.
Kõige halvem on, et korruptsiooni tõttu jäävad tegemata päris asjad. Teed lagunevad, sest raha ei ole, lasteaiad ootavad remonti, koolid ja võimlad vananevad. Tänavavalgustus ei tööta nagu peab, kergliiklusteed on ehitamata, bussigraafikud hõredad. Pered maksavad kõrgemat maamaksu ja lasteaia kohatasu, aga teenused ei parane. Vallad võtavad üha suuremaid laene ja uutel juhtidel, kes korruptantide järel võimule tulevad, kulub rohkem aega vanade jamade lappimisele kui elu edasiviimisele.
See ei ole vaid mõne üksiku omavalitsuse mure – see on üleriigiline probleem, mis õõnestab inimeste usaldust poliitika vastu. Vanad tegijad ilmuvad välja uute valimisliitudega, muudavad nime, lisavad paar uut lihtsameelset, aga tulemused on samad – jätkub ühishuvide asemel üksikute ärihaide eraasjade ajamine ning keegi ei vastuta.
Eesti vajab pööret. Omavalitsuste juhtimises peab esikohal olema elanike ühishuvi, mitte valimisliidu kokkuklopsija omakasu, ja vallajuhid peavad vastutama. Iga euro eelarves on inimeste raha, mitte kohaliku niiditõmbaja isiklik varasalv. Tegelased, kes on viinud omavalitsuse rahalisse kaosesse või lasknud läbi kahjulikke otsuseid, peavad vastutama, ja valijate võimuses on nad volikogudest välja jätta.
Läbipaistev juhtimine ei ole utoopia. Kui korruptsioon välja juurida, tekib varsti raha ka teede parandamiseks, koolide ja lasteaedade renoveerimiseks ning kergliiklusteede rajamiseks. Lisaks peavad suure mõjuga küsimused – näiteks tuulepargid, karjäärid või koolide sulgemised – minema rahvahääletusele. Otsuseid ei tohi teha ainult kitsas ring vallamajas, vaid inimesed, kelle kodusid ja elu need otsused kõige enam puudutavad.
Me ei vaja imet, vaid korralikku asjaajamist. Meie teed, koolid ja raamatukogud väärivad peremehe kätt, mitte viisakalt vormistatud skeeme, mille järel nenditakse, et jälle tuleb mõni kool kinni panna, sest raha ei ole. Valimiskasti juures tuleb hääl anda eesmärgiga, et omavalitsus hakkaks tööle inimeste, mitte ringkäenduse huvides. Kui tahame paremat Eestit, tuleb alustada oma koduvallast – ja selleks on vaja julgust, järjekindlust ning valmisolekut seista õigluse eest, mida EKRE-l jagub.
Siim Pohlak