07.02.2019
siim pohlak
Ettevõtja Siim Pohlak lööb poliitikas kaasa selleks, et kogu riiki hakataks arendama võimalikult ühtlaselt, soodustataks ettevõtlust maapiirkondades ning lõppeks suurt osa Eesti rahvast teisejärguliseks pidav mugavuspoliitika.
Siim on 33-aastane noor mees, kuid jõudnud teha juba väga palju. Aastast 2013 on ta osalenud kohaliku omavalitsuse töös, ja edukalt, sest eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel sai ta valla elanikelt suurima toetuse ja isikumandaadiga volikokku. Ta on EKRE juhatuse liige ja Rapla-Harjumaa ringkonna esimees. Siim juhib raadiojaamu Tre Raadio ja Ring FM ning kuulajaid on tema juhitud meediagrupil umbes kümnendik Eesti elanikkonnast.
Millest raadiotöö alguse sai?
Raadio ja kõik sellega seonduv hakkas huvi pakkuma juba lapsepõlves, kuulates ja lindistades Eesti raadio erinevaid saateid.
Koolis haarasin võimalusest kinni ja tegin kooliraadiot. Sealt sain ka pidude ja sündmuste korraldamise pisiku. 2000. aastate keskel hakkasin otsima väljundit ning saatsin erinevatesse raadiojaamadesse portsu kirju, uurimaks, kas mõnel jaamal oleks tööd pakkuda. Positiivselt vastas Järvamaal tegutsenud Kuma raadio. 2010. aastal õnnestus leida Rapla maakonda kohalik raadiosagedus ja ringhäälinguloa saamise järel alustas tegevust Rapla Tre raadio. Peale seda on õnnestunud raadiovõrku järk-järgult laiendada.
Millest tunned sündmusi ja festivale korraldades enim rõõmu?
Sündmuste ja festivalide korraldamiseks jääb aega järjest vähemaks ja praegu on suuremaid tegemisi kolm: Kose Jaanituli Harjumaal ning Tre Raadio ja Ring FM-i suvealguse peod Raplamaal ja Lõuna-Eestis. Lisaks panustan kodukandis kohalike asjade korraldamisse. Festivalikorraldaja suurim rõõm on see, kui publikut on palju ja suvel ilm ilus. Kogukonna sündmustel pakub suurimat heameelt, kui õnnestub ümbruskonna rahvas – nii noored kui eakamad – kokku tuua.
Kõrvaltvaataja võib öelda, et suudad süüvida ühiskonnas toimuvatesse protsessidesse ja mõista nende olemust. Kuidas on mõjutanud Sinu ellusuhtumist lapsepõlvekodu?
Kasvasin metsade vahel Harjumaal, Kose vallas, väikeses Tuhala külas. Kuni 10. eluaastani oli meie pere koduks tagasihoidlik saun-suvila, kus pinda koos saunaruumiga oli viieliikmelise pere peale maksimaalselt 35 ruutmeetrit. Majas puudus veevärk, metsaserval sarapuude all oli kuivkäimla ja aia teises nurgas kaev. Elasime pead-jalad koos ja päeval möödus vaba aeg enamasti õues või toas lugedes.
Lapsepõlvekodust saadab mind lugemisharjumus ja looduse tundmine, samuti lahendusi ja kompromisse otsiv, olmeküsimustes leplik loomus. Huvi ühiskonnas toimuvate protsesside vastu pärineb tõenäoliselt lapsena nähtud pöördelistest sündmustest: NSVL-i lagunemine, augustiputš, taasiseseisvumine.
Kasvasid neljalapselises peres koos ühe venna ja kahe õega. Kas on just see õpetanud Sulle, kuidas märgata suuremat kooslust kui „mina ise”?
Ma usun küll. Lisaks vastutuse võtmist, sest kõige vanema lapsena tuli vaadata nooremate järgi. Korraliku aeda meil elamise ümber ei olnud ja nii oli laste tegevusplatsiks sisuliselt kogu ümbruskond. Käisime õe-vennaga meelsasti üle põllu asuvas naabertalus, kus peeti loomi ja linde ning kus jaanipäeva paiku maha niidetud hein pere ühisel jõul rõukudesse kuivama pandi. Nii heinateol ja -veol kui ka loomade talitamisel olime naabrite juures sageli tüliks-abiks, aga ka asjade vastu huvi tundmas.
Kodus tuli abistada ema aia- ja kartulimaal ning lisaks käisin lapsena sageli kaasas tol ajal jalgpalli ja ärimaailmas alustanud isaga tema töödel-kohtumistel, kus õnnestus lähedalt näha erinevates valdkondades tegutsevaid inimesi, sportlastest ja ärimeestest kirjanike ning poliitikuteni. Lapsena kogetud mitmekülgsus ja suhteliselt suur vabadus olid head õpetajad.
Kuidas jõudsid poliitika juurde?
Enne 27. eluaastat ma poliitikas kaasalöömise vastu huvi ei tundnud. Poliitika tundis siiski ühel korral huvi minu vastu, kui ühe suure kartellierakonna toonane noortekogu esimees mind põnevate pakkumistega parteisse värvata proovis. Õnneks loobusin.
Samas olin pidevalt jälginud uudiseid ja kui see sama erakond riiki juhtides ennast järjest jamadesse mässis, kui tulid „Harta 12“, „Aitab valelikust poliitikast“, Rahvakogu ning kui see kõik lõppes „jääkeldriga“, siis tundsin, et peaksin asjade paranemisele kuidagi kaasa aitama. Käisin Vabaerakonna asutamiskoosolekul, aga liikmeks ei astunud. Läks veel paar kuud infot otsides ja erakondade programme uurides ning novembris 2014 esitasin avalduse Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitumiseks. Mulle meeldis selle erakonna selge ja konkreetne jutt ning ka maailmavaade klappis.
Millised on Sinu arvates käesolevatel valimistel olulised teemad?
Neid on palju ja EKRE programm katab kõiki eluvaldkondi. Eraldi tooksin välja massiimmigratsiooni välistamise ja kvoodipagulaste vastuvõtu lõpetamise. Vähegi kahtlased siin viibivad migrandid tuleb turvalisuse huvides Eestist välja saata. Samuti on ülioluline peatada hullus nimega Rail Baltic. Raudteeühendus Euroopaga tuleb luua olemasolevale raudteele. Loomulikult on tähtsad ka eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine, traditsioonilise peremudeli tugevdamine, lastega perede kodulaenude kustutamine ning maapiirkondade käekäik.
Mis on Sinu sõnum regionaalministrile?
Elu säilitamine maapiirkondades on teema, millesse valitsejad on suhtunud pealiskaudselt. Olen maal kasvades näinud lähedalt, kuidas 1990ndate teises pooles ja 2000ndate alguses kadusid lisaks peretaludel põhinevale põllumajandusele ka kohalikud tootmisettevõtted, inimesed lahkusid maalt ja pikkade traditsioonidega maakoolid sulgesid uksi.
Eestis ringi liikudes on selgelt näha, kuidas kogu riik on raskelt pealinna suunas kaldu. Regionaalminister peaks seisma Tallinnast ja Tartust kaugemale jäävate piirkondade eest, et kogu riiki arendataks võimalikult ühtlaselt. On häbiväärne, et ääremaade inimesed peavad sünnitama põllul, õigemini autos, ja käima riigiteenuste järel 70 km kaugusel. Päevast-päeva räägitakse igasuguste vähemuste ja rändurite võrdsest kohtlemisest, aga alustuseks tuleb hakata võrdsena kohtlema Eesti maakohtade inimesi, elagu nad Vigalas, Nõval või Eidaperes. Maa peab olema ühtlaselt kaetud elanike, kvaliteetse transpordivõrgu ja eluks vajalike teenustega ning tuleb leppida sellega, et kaugemates kohtades teenuste hoidmine maksabki rohkem kui pealinnas.
Millise hinde annad omavalitsusreformile?
Kahe. Sellisel kujul ebaõnnestunud. Jäik 5000 elaniku piir, mis sai omavalitsusreformi ainsaks mõõdupuuks, oli ajuvaba ning näitab hästi tänaste mugavuspoliitikute taset. Lisaks sisu puudumisele on tragikoomiliseks tagajärjeks oma territooriumi 2600% kasvatanud Pärnu linn, mis tõusis sellega pindalalt maailma saja suurima linna hulka, ning suurima karude ja huntide populatsiooniga linn Euroopas – Paide, mis on nüüd siis Pärnu järel suuruselt Eesti teine linn.
Milliste meetmetega peab riik toetama maaelu ja selle arendamist?
EKRE maaeluprogramm „Eesti küla eest“ pakub häid lahendusi. Eesmärk on tagada Eesti isevarustatus toiduainetega, ehk kodumaine toit peab olema kättesaadav kõigile. Praegu ujutab enamdoteeritud Lääne-Euroopa kraam endiselt meie poodide lette ja pitsitab kodumaist tootjat. Peame võitlema oma põllumajandustootjate võrdsema kohtlemise eest, et kodumaised tegijad jääksid ellu ja oleks uusi alustajaid. Vaja on luua regionaalsed maksuerisused, et ettevõtjatel oleks lisamotivatsioon luua töökohti pealinnast kaugemal. Kindlasti aitab maaelu hääbumist peatada ka meie erakonna plaan kompenseerida 25% pere kodulaenu maksumusest iga perre sündiva lapse kohta, samuti kodulähedase koolivõrgu hoidmine.
Kuidas hindad EKRE nimekirju?
Mul on hea meel selle üle, et EKRE pole läinud kergema vastupanud teed ega ole mehitanud oma nimekirju tuntud, aga kulunud „poliitpartidega“. Uutmoodi poliitikat saab teha uute, süsteemist rikkumata inimestega, kes toovad Eesti asjaajamisse värskust.
Sinu huvialadeks on poliitika, ajalugu, psühholoogia, muusika ja sport. Milline spordiala on Sulle kõige omasem?
Jalgpall ja suusatamine on nii harrastamiseks kui ka vaatamiseks kõige meeldivamad. Olen läbinud Tartu suusamaratoni 63 km distantsi ja mänginud jalgpalli nooremana Eesti meistrivõistlustel, hiljem rahvaliigas.
Kuidas nähakse meie kaasaega saja aasta pärast?
Loodan, et saja aasta pärast hinnatakse tänaseid rahvuslikke poliitilisi jõude Eesti ning Euroopa allakäigu õigeaegse peatamise eest. Tagasi vaadates nähakse, et 2020. aastatel sai ühiskonnas oluliseks rahvuskonservatism, traditsioonid, mehelikkus ja naiselikkus, Euroopas pöörati tagasi massiimmigratsioon ning Eesti rahvas saatis ahned ja üleolevad mugavuspoliitikud pensionile.