03.03.2022
Sõda Ukrainas
Külastasin 2015. aasta kevadel Virumaa Teataja tollase peatoimetajana koos maavalitsuse väikese delegatsiooniga Ukrainat, maandudes Kiievis ja sõites sealt edasi Odessasse, kus andsime Lääne-Virumaa poolt ühele sealsele koolile kingitusena üle tahvelarvutid. Oli palju südamlikke kohtumisi, millest jäi meelde ääretu külalislahkus ja tänulikkus.
Muu hulgas tegin sealt mitu lugu. Üks neist oli intervjuu separatistidega võidelnud ametniku Vitali Svichinskyga – see 2015. aasta 3. juunil ilmunud artikkel kandis pealkirja “Euroopa leigus solvab ukrainlasi”. See oli aasta pärast venelaste eelmist suuremat agressiooni Ukrainas. Kõik kordub veel traagilisemalt, kuid vahepeal polnud Euroopa mitte midagi sellest järeldanud ega õppinud, kuigi õnnetus hüüdis tulles.
Vahendan siinkohal kontekstiks mõned lõigud sellest seitse aastat tagasi ilmunud artiklist:
“Nii Kiievis kui Odessas omakaitserühmas kaigastega separatistide vastu seisnud Kominternivski rajooni ametnik Vitali Svichinsky meenutab aastataguseid sündmusi Maidanil ja Odessas, kui tema pea oli sisuliselt pakul.
Töötate praegu Ukrainas Odessa oblasti Kominternivski rajooni sotsiaalosakonna juhatajana, kuid aasta eest olite ettevõtja ning Kiievis Maidanil sündmuste keerises. Kuidas te sinna sattusite?
Kui Janukovõtš otsustas lõplikult Euroopa-kursist loobuda ja paljud ukrainlased nägid enda ees kuristikku, totalitaarse nõukogude ühiskonna suuna jätkumist, millega nad ei saanud leppida, siis mina ja paljud mu sõbrad Odessast võtsime vastu otsuse minna Kiievisse. Vahetult enne traagilisi sündmusi Kiievis tulime tagasi Odessasse, kus algas omakorda vastasseis. Neil kolmel päeval, kui inimesi Maidanil tapeti, olin ma juba Odessas.
Mis sai edasi?
Pärast seda algasid Ukrainas euroopaliku mõtlemise vastased repressioonid. Oblasti administratsiooni ees peksti inimesi. Seejärel kogus meie kuberner kokku kuni 700 meest selliseks võitlejate rühmaks, kes peaks maha suruma venemeelseid aktsioone. Tegemist oli vabatahtlikest moodustatud omakaitsega, kes turvas miitinguid. Kõik mehed olid varustatud mundrite, kilpide ja keppidega, relvi ei olnud. Ka Odessas tekkis separatistlik liikumine, “Kulikovo välja” separatistid lõid oma laagri üles ametiühingute maja juurde. Venemaa õhutatud miitingute ajal kogunes sinna kuni tuhat inimest. Pidasin “Kulikovo välja” separatistidega sadu läbirääkimisi. Kohati olid nad valmis taanduma sellest põhimõttest, et riiki tuleb jagada. Kohati saime üksteisest juba aru. Nad koristasid koguni ära kõik Vene lipud. Jõudsime juba üsna lähedale, aga 2. mail 2014 tuli Moskvast uuesti käsk, et olukorda tuleb destabiliseerida. Selle info saime oma kontaktisikute käest, kes meil separatistide seas olid, mistõttu omakaitse oli selleks aktiks valmis. Kahjuks hukkus selles vastasseisus 49 inimest. Nende sündmuste järel otsustasid odessiidid elada rahus ja euroopalikus Ukrainas.
Milline olukord valitseb Odessas praegu? (2015.a – A.M.)
Progressiivsed jõud, sealhulgas miilits, on taganud selle, et provokaatoritel ja muidu huligaanitsejatel ei lasta pead tõsta. Üksikud väljaastumised lokaliseeritakse kiiresti.
Kuidas ukrainlased end teie kandis tunnevad?
Kui riik on sõjaolukorras, siis on kahtlemata tõenäoline, et sõda võib laieneda, samuti on oht, et mehi mobiliseeritakse. Ja see teeb ärevaks. Patriootilised jõud ja omakaitse harjutavad ja valmistuvad iga päev kõige halvemaks stsenaariumiks.
Kas Euroopa reageeris liiga aeglaselt?
Minu hinnangul võinuks Euroopa suhtumine olla otsustavam. Oleme ikkagi sõjas ja meile on kallale tunginud Venemaa Föderatsioon. Kui Euroopa Liit kahtleb selles, kas siin toimub agressioon, siis see solvab paljusid. Meil on vaja palju abi, näiteks relvastuses.
Krimm on ära võetud ja kohati tundub, et kõik on sellega juba harjunud. Kas sõjaga harjub samuti?
Ukrainlastel on Krimm ikka meeles, aga et selle unustavad ära Euroopa liidrid, on teine küsimus. Putin on globaalne probleem. Mida varem maailma liidrid sellest aru saavad, seda rutem saavutame rahu.”
Aarne Mäe