Silvia Takkel isadepäevaks: kallid naised, hoidkem ja märgakem rohkem mehi, kes meie kõrval on

Isadepäeval, üks kord aastas, on kõik mehed päevakangelased. Aga milline ta on, see mees? On ta karismaatiline ja tugev, selline iga naise unistus? Vankumatu otsustaja? Perekonna tugisammas? Selline, kelle sõna on seadus ja kellelt me alati loodame saada õigeid vastuseid? Mehel ju lihtsalt peavad olema vastused valmis – mis mees ta muidu on … kelgunöör. Milline mees tahaks olla kelgunöör?

Tunneme kõik neid justkui mustermehi. Nad on tugevad isiksused, teenivad hästi ning juhivad kõike ja kõiki. Põrutavad rusikaga lauale ning ütlevad: “See on nii ja mitte naa!” Nad on domineerivad ja teinekord veidi hulluks ajavad, aga nende uksele võib ikka koputada, sest nad aitavad alati. Mehed nagu sambad. Nad ei ütle iial, et ei saa või ei oska. Nad lihtsalt ei tunnista niisuguseid sõnu. Nende vastus saab olla ainult jah. Ja kui nad ütlevad jah, siis ongi jah, ja kui nad ütlevad ei, on ei. Rohkem valikuid ei ole.

Kogu maailm on kuidagi nendele meestele-sammastele üles ehitatud ja meie, naised, naudime neid, sest neist ei saa üle ega ümber. Olgu see sammas tööl või kodus. Paljud kadestavad selliseid mehi.

Olen tihti mõelnud, kas nondel meestel-sammastel polegi siis mingeid probleeme – suudavad nad ju justkui kogu aeg olla nii tugevad. Kas nende vastupidamisel ja võimetel polegi piire? Tegelikult ei tea me kunagi, mis toimub nende sammaste sees. Maailm pöörleb liiga kiiresti, et sellele isegi mõelda. Tihtipeale võib selle küsimisega aga lootusetult hiljaks jääda.

Tavaline küsimus on ju “Tere, kuidas läheb?”. See saab aga enamasti nagu aamen kirikus vastuse “No mis ta ikka, hästi läheb, ainult kiire on”. Paraku võib selle vastuse, tegelikult lihtsalt viisaka žesti taga peituda tõde, mille peale me iialgi ei tule. Elu on liiga kiire, et sellele mõelda …

Kui meie elust ootamatult lahkub üks selline mees-sammas, mõnikord lihtsalt täiesti läbi põlenuna ära minnes, jättes maha oma pere ja lapsed, hullemal juhul seljataha kogu oma maise elu, hakkame paratamatult tagantjärele otsima põhjusi ja märke, mille olime jätnud märkamata, kas kogemata või meelega. Kas me tõesti ei saanud aru, et midagi oli valesti?

Olla väga mehine on üsna suur risk, sest põhimõtteliselt ei huvita kedagi, kas see väga mehine mees tunneb end halvasti või hästi – ta ei kurda ju kunagi. Meie aeg lihtsalt sunnib peale olema mustermees, kogu aeg see kõige-kõige: kõige parem, kõige edukam, kõige töökam, kõige targem, kõige isasem … Digimaailm, millesse me endid aina rohkem sisse mässime, nõuab oma lõivu. Inimesed pole iial olnud üksteisest kaugemal kui praegu, kuigi elame ja töötame iga päev külg külje kõrval koos.

Paljud inimlikud tunded ei ole tänapäeval allutatud enam mitte meile, inimestele, vaid ühiskonnale, ühiskondlikule arvamusele, meediale. Sa ei tohi olla nõrk, muidu oled out, väljas, ja sinuga enam ei arvestata. Kõik peab minema nagu lepase reega, muidu jääd teistele jalgu. “Katsu nüüd end kokku võtta!” – seda lauset teab vist iga mees lausa une pealt. Jah. Ja eks ta võtagi.

Kallid naised! Hoidke mehi, neidsamu sambaid! Märgake neid rohkem ja proovige näha ka nende hinge, sest nad on siinsamas, teie kõrval. Meie kõrval. Head isadepäeva!

Silvia Takkel, Viljandimaa ettevõtja, EKRE Viljandi linnaosakonnaesimees

*Artikkel ilmus kaks aastat tagasi ajalehes Sakala