Simmo Saar: “Tahan, et tervishoiusüsteem saaks tegeleda ka muu kui koroonaviirusega”

Ajaloo üks verisemaid diktaatoreid Jossif Stalin olla öelnud, et ühe inimese surm võib olla tragöödia, kuid miljoni inimese surm on puhas statistika. Kahju on tõdeda, et tema öeldut tsitaat sisaldab kurba tõde, mille tunnistajateks oleme me olnud kogu kriisi ajal, kirjutab Terviseameti endine kommunikatsioonijuht  Simmo Saar sotsiaalmeedias, leides, et Tanel Kiik ja Üllar Lanno peaksid tagasi astuma.

Meenutagem siinjuures kasvõi meie presidendi avaldust 25. märtsil esimese koroonaviirusega nakatunud inimese surma puhul. Täna, ligi aasta hiljem, läheneb ohvrite arv juba seitsmesajale, meie haiglates viibib ravil enam kui 600 COVID-19 patsienti. Lisaks kannatavad ja surevad inimesed, kelle korralised raviprotseduurid on lükatud edasi, sest kogu tervishoiusüsteem ägab ülekoormuse all.

Ent president on vait, surnutest on saanud igapäevane statistika. Elame justkui kestvas sõjas, kus rindeteated ei eruta enam kellegi meeli ning kus sõja võidust ei taha keegi enam undki näha. Elame olukorras, kus ainuke viis on kuidagi hakkama saada – olgu selleks siis koduõppel oleva lapse juhendamine, oma vanemaealiste sugulaste kaitsmine, töökoha säilitamine või oma võimutäiuse säilitamine.

Viimasesse kategooriasse läheb nii ministritoolist kinnihoidev Tanel Kiik kui ka valitsuse ning ametnike kritiseerimisest hoiduv president. Milles peitub põhjus? Ehk selles, et teist ametiaega sihtiv president lihtsalt ei soovi poliitikute ja tippametnike pahameelt ära teenida.

Kahjuks tähendab vaikimine praegusel hetkel nii meie sotsiaalministeeriumi saamatute ametnik-aadlike kaitsmist kui olukorraga leppimist. Vaikimine muudab kõik koroonaohvrid – olgu nad siis otsesed või kaudsed – lakooniliseks statistikaks. Neil pole enam ei nägu ega nime, nendest mittehoolimine avab aga tee uutele kannatustele.

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Kas ma tahan ainult joriseda ja laita? Ei taha. Ma tahan, et tervishoiusüsteem saaks tegeleda ka millegi muuga kui koroonaviirusega. Ma tahan, et meie inimesed (sealhulgas mina ja minu pere) saaksid võimalikult ruttu vaktsineeritud. Tahan, et meie lapsed saaksid pöörduda tagasi kooli. Ning tahan, et selle jama eest vastutav minister, kantsler ja asekantsler koos terviseameti praeguse juhiga saaksid väärilise palga ning vabastaksid oma tooli pädevamatele inimestele.