Kuidas CO₂-st saab kõige vabandus – kõhurasvadest kuni poliitikani.
Autor: Boris Reitschuster
“Loodetavasti annate mulle andeks – aga pean seda teksti alustama väga isikliku ülestunnistusega: mulle on paar kilo lisandunud. Nii palju siis halbadest uudistest.
Hea uudis: mul on lõpuks selleks ideaalne vabandus – sest kui uskuda „kvaliteetset ajakirjandust“ – antud juhul portaali „today.at“, siis võin nüüd väita, et mitte just minu kalduvus magusale pole süüdi mitte just ideaalses „kehamassiindeksis“ ehk KMI-s, nagu seda tänapäeva saksa keeles nimetatakse. Ei – süüdi on kliimamuutus.
„Kas olete kaalus juurde võtnud, kuigi te ei söö rohkem kui varem? Võib-olla on süüdi kliimamuutus. Leideni ülikooli (Holland) uus uuring näitab, et CO₂ taseme tõus muudab meie toitu – see muutub kaloririkkamaks, aga samal ajal toitainetevaeseks,“ ütleb portaal konfidentsiaalselt eesnimepidi.
Samuti öeldakse: „See on tingitud fotosünteesist: rohkem süsihappegaasi õhus kiirendab taimede kasvu – aga mitte eelisena. Riis, nisu, kartul või tomatid sisaldavad siis rohkem suhkrut ja tärklist, aga vähem tsinki, rauda ja valku. Toitainete kadu on eriti ilmne kikerherneste, riisi ja nisu – seega miljardite inimeste põhitoiduainete puhul.“
Teadlaste – või peame nüüd õigesti ütlema „teadlased“? Või oli see „uurijad“? – sõnul on „oluliste toitainete sisaldus langenud keskmiselt 4,4 protsenti, äärmuslikel juhtudel isegi 38 protsenti“: „Samal ajal suureneb kalorisisaldus – ja sellel võivad olla globaalsed tagajärjed.
„Toiduga kindlustatus on ohus isegi siis, kui toitu on piisavalt,“ hoiatavad teadlased. “Tagajärg: rohkem ülekaalulisust, nõrgem immuunsüsteem ja rohkem kroonilisi haigusi.“
Olen hämmeldunud: varem võis olla õnnelik selle üle, et rohkem inimesi sai söönuks. Tänapäeval peetakse isegi seda ohuks – sest nagu me kõik teame, ei võitle me enam alatoitluse, vaid vale rasva vastu vales kohas. Kalorite ülejääk on uus tont. Tere tulemast järgmisesse maailma paanikaajastusse.
Aga tagasi positiivse juurde: hurraa! Nüüd pole lõpuks enam vaja vabandusi otsida, kui järgmine kord külmkapi ees higistades kirsikoogi ja millegi muu vahel otsustan. Siis ma lihtsalt sosistan endale: „Mõtle fotosünteesile! Sul pole niikuini pääsu – kliimamuutused teevad sind ikkagi paksuks.“ Ja kui ma jälle sörkjooksmist ei taha: asi pole minu sisemises laiskuses. Asi on CO₂ heitkogustes.
Ma mõtlen nüüd tõsiselt, kas ma saan oma teistes väikestes ja suurtes ebaõnnestumistes süüdistada kliimamuutusi. Kui ma kirjutamise ajal jälle edasi lükkan, st mul tekib kirjutamisblokk – kas see on lämmastikoksiidide pärast? Kui ma kellelegi tagasi ei helista – osooniauk! Ja kui ma unustasin oma parooli, siis oli see ilmselt UV-kiirgusega seotud sünapside kleepumise tõttu.
Ausalt öeldes: see meetod on geniaalne. See on nii universaalselt rakendatav, et seda on raske kahtluse alla seada – see on IKEA vabanduste juhend. Ainult ilma kuuskantvõtmeta.
See oleks ka poliitiline läbimurre. Kujutage ette, kui palju probleeme saaksime selle loogika abil täielikult ümber klassifitseerida. Inflatsioon? Kindlasti globaalse soojenemise tagajärg – lõppude lõpuks paisub kuum õhk. Rongide hilinemised? Kliimaga seotud! (Talvel lume, suvel kuumuse, sügisel lehtede, kevadel õietolmu hulga tõttu.) Ja miks kaotavad poliitikud mälu kohe, kui nad uurimiskomisjoni ees seisavad? Ilmselgelt: lühiajaline kliimamuutuste põhjustatud amneesia.
Või järgmine energiaarve? Mitte valede poliitiliste otsuste, vaid atmosfäärirõhu tingimuste tagajärg. Ja igaüks, kes ohustab demokraatiat, ei ole autoritaarne, vaid CO₂-stressis.
Aga tagasi tõsisemate asjade juurde – rääkimata toitvamatest asjadest (mida kliimamuutused väidetavalt takistavad): kogu see asi sobib imeliselt punarohelise moraalse infantiliseerumise ajastusse. Ärge enam mõelge ise, vaid delegeerige süü – süsteemidele, struktuuridele, ettevõtetele, kliimale. Vana põhjuse ja tagajärje doktriini asendab ideoloogiline mugavuspadi: te ei ole kunagi vastutav – see on alati midagi väljaspool teid.
Põhimõtteliselt pole see midagi uut. Ühiskonnad on alati vajanud patuoinaid, eriti kui nad ei suuda omaenda liigsete nõudmistega toime tulla. Keskajal peeti neid nõidadeks, epideemiate ajal „kaevude mürgitajateks“. Ja eriti julmal moel tehti juutidest sajanditeks universaalsed võlgnikud – kriiside, halva saagi, inflatsiooni ja moraalse allakäigu eest. Mitte sellepärast, et nad seda oleksid olnud, vaid sellepärast, et oli mugavam, kui oli keegi, kelle peale näidata.
Tänapäeval ei ole see enam lihast ja verest tehtud – vaid terve interpretatiivne konstruktsioon: „kliima“ kui moraalne projektsioonipind. Ametlikult on viha suunatud CO₂ vastu – aga tegelikkuses kõige vastu, mida peetakse lääneliku eluviisi väljenduseks: tarbimine, liikuvus, individualism, liha, reisimine, omand. Tegelik patuoinas ei ole kliima – vaid elu, nagu me seda elame. Vaba…
Seega ei ole iga juht enam nõrkustega inimene, vaid osa süsteemist, mille vastu tuleb võidelda. Elustiil on moraalselt devalveerunud – teadusliku objektiivsuse varjus. Ideaalne patuoinas ei ole seega inimene, vaid mudel: turumajandus, läänelik, vaba. Piisavalt kaitsetu, et seda millegagi süüdistada, piisavalt kõikjalolev, et kedagi lüüa, ja piisavalt uskumatu, et seda kunagi tegelikult ümber lükata ei saa.
Tänapäeval võtab selle rolli üle kliima. Mitte nähtusena, vaid metafoorina. Igaüks, kes CO₂-d paiskab, patustab. Igaüks, kes tunnistab, kompenseerib. Kaasaegset indulgentside müüki nimetatakse CO₂-sertifikaadiks – makstakse süütundega, tagasiulatuvalt õigeksmõistev, moraalselt efektiivne patt jääb alles, ainult keel on muutunud.
Samal ajal öeldakse inimesele: see pole sinu süü – see on süsteemi süü. Ja järgmisel hetkel: sa oled osa sellest süsteemist – seega on see sinu süü. Mitte oma tegude, vaid oma olemasolu tõttu. See loob topeltloogika: vabandus ja süüdistus samas lauses.
Sa võtad vastutuse indiviidilt ära – ja annad selle talle tagasi pedagoogiliselt ümberpakendatult. CO₂ templi ja moraalse tooniga. Esmalt öeldakse, et kõik on struktuurne – seejärel, et sa taastoodad seda struktuuri iga päev. Seega: käi vähem duši all, lenda vähem, ela vähem. Kui ma seisan näljasena külmkapi ees, olen ma nii ohver kui ka kurjategija. Ainult nii selgitab artikli viimane lause „today.at“ lehel seda, mis muidu kõlaks absurdse satiirina: „Kliimamuutus algab ilmselt maost.“
Tulemuseks ei ole progress, vaid moraalne väljapressimine uue religioosse mõjuga. Uut teoloogiat nimetatakse kliimakaitseks – oma rituaalide, dogmade ja needustega. Igaüks, kes selles kahtlusi tekitab, on ketser – ja/või vaimuhaige.
Ja see „süsteem“, mida väidetavalt sel viisil kritiseeritakse, on silmatorkavalt valikuliselt defineeritud. Peaaegu alati peetakse silmas väikese inimese eluviisi – mitte Davose rahvast, riigiaparaadi ega globaalse yetseti oma, kelle luksusjahid paiskavad õhku sama palju CO₂-d päevas kui lugematud surelikud aastas.
Pole vaja olla psühholoog, et mõista: sellel narratiivis on süsteem. See loob inimkonna kuvandi, mis on alati vasakpoolsetes ideoloogiates vastu kajanud – inimesed oma olude ohvritena. Teda ei kasvatata vabaduse, vaid kergenduse saamiseks. Mitte jõu, vaid hoolitsuse saamiseks. Kliimamuutused on lihtsalt uusim vahend. Universaalne narratiiv, mida saab kasutada iga elusituatsiooni poliitiliseks ümbermõtestamiseks – alates rasvumisest kuni rahaliste raskusteni.
Aga meedia? Mängivad meelsasti kaasa. Mitte sellepärast, et nad on rumalad, vaid sellepärast, et nad on ammu saanud ideoloogilise masinavärgi osaks. Sest iga näiline uurimistöö, mis päästab publiku peeglisse vaatamisest, on klikkimist väärt kui tõde. Ja kuna kultuur, mis peab isiklikku vastutust mürgiseks, avaldab ainult lugusid, milles keegi pole süüdi – välja arvatud kuri süsteem, mille üle me kõik peame kurtma, seda nimetamata.
Võib-olla ongi see meie aja tõeline revolutsioon: vastutuse täielik hajumine. See pole inimeste süü – see on kliima. Suhkur toidus, poliitika ebaõnnestumine, teie enda tagumik diivanil: kõik atmosfääri turbulentsi tagajärjed. Progress kui õigeksmõistmine – ja süü kui ilmastikutingimused.
See on suur moraalne allhange marksistlikus, vasakpoolses mõttes: süüdi ei ole enam see, mida mina teen – vaid see, mida maailm minuga teeb. Ja häda sellele, kes seda puudutab. Kes ei „kritiseeri süsteemi“ vasakpoolses akadeemilises mõttes – vaid pigem seab kahtluse alla vabanduste süsteemi enda. Parempoolsel on ta tembeldatud küüniliseks, empaatiavõimetuks. Sest uus ajastuvaim kardab midagi rohkem kui inimesi, neid, kes ei anna alla – vaid võtavad vastutuse.
Kliimamuutus algab maost? Võib-olla. Aga tegelik katastroof algab mõistusest.
Allikas: reitschuster.de