Sinimustvalge lipp tuleb väärtustada, mitte ainult teda lehvitada

Eesti riigi- ja rahvuslipp sinimustvalgetes värvides on eestlastele püha, kuid mitte alati ei tehta tema all õiged tegusid. Samas aga peaks meie trikoloor meid just selleks manitsema.

Rahvusvärvides lipp peab rõhutama ennekõike meie suveräänsust ja iseolemist, ta peaks olema alati esikohal, viimastel aegadel aga jagab ta sageli kohta ühe kahevärvilise ja ühe tähelipuga.

Me kõik toetame Ukraina vabadusvõitlust, aga me ei ole siiski Ukraina. Teise riigi lipp valitsusasutustel näitab küll solidaarsust ukraina rahvaga, aga “tühistab” teatud määral meie lipu.

Kujutagem vaid ette, et Venemaa otsustab taas Gruusialt teatud maatüki ära võtta ja kordab 2008. aastal toimunut. Kas me paneme siis ka Gruusia neljaristilipu valitsusasutustele kolmandaks lipuks lehvima? Kui palju mahub meie seintele teiste riikide lippe, kellega me solidaarsed oleme?

Eesti riigilipp on ülimuslik ka Euroopa Liidu tähelipu ees. Kui ta jagab kohta või on viimane hoopis nähtavamal, sümboliseerib see seda, et me ei ole omal maal päris peremehed. Kui me oleme suure osa võimust mingile keskusele ära andnud, siis oleme seda teinud ka oma lipu tegeliku väärtusega. Sinimustvalge on vaba ja väärika rahva, mitte sõnakuulajate lipp.

Kahjuks tehakse selle lipu all ka väärituid tegusid, mis jätavad eesti rahva omal kodumaal vähemusse. Meie rahva madala sündimuse juures veetakse sisse võõraid, “tänu” kellele jääb eestlaste osatähtsus üha väiksemaks. Kümne aastaga kasvas ühe sõjaka usundi kummardajate arv Eestis 1500-lt kümnele tuhandele, idanaabri keel matab Tallinnas ja Ida-Virumaal eesti keele.

Ja seda teadlikku poliitikat on ellu viidud sinimustvalge lipu all. Ärgu öelgu keegi, et võõraid on vaja “arengu” jaoks – kui selline “areng” edasi kestab, töötab see kellegi teise, mitte eestlaste jaoks.

Täna on Eesti lipu päev. Tõstkem ta taas ausse ja mitte ainult selle kolmevärvilise kanga varda küljes, vaid kõike seda, mida see lipp tegelikult sümboliseerib.

Uued Uudised