15.11.2018
Sinise Äratuse liikmed Varssavis
Nagu Sinisel Äratusel juba tavaks, osaleti ka sel aastal Euroopa suurimal rahvuslaste kogunemisel – Poola iseseisvuspäeva rongkäigul.
“Nii kui Baltimaad, tähistas ka Poola tänavu oma riigi 100. sünnipäeva. Meie delegatsioonis oli neli liiget: lisaks allakirjutanule veel SÄ juhatuse liige Fedor Stomakhin, Tallinna noorteringkonna juhatuse liige Karl Juhan Bahovski ja Tartu Ülikoolis õppiv Annette Oder. Mina osalesin Poola iseseisvuspäeval kolmandat korda järjest, sõbrad esimest korda.
Rongkäigueelsed päevad olid Poolas pigem ärevad. Algas see Varssavi liberaalist linnapea katsega panna rahvuslaste rongkäik keelu alla, kohus tunnistas aga üsna pea keelu õigustühiseks. Äsja olid Poolas kohalikud valimised ja konservatiivide-liberaalide vastasseisust tulenev pinge oli veel selgelt õhus. Kohalike liberaalide, Brüsseli ja lääneriikide survel paindus mõnevõrra ka konservatiivne valitsus ja püüdis Läänele liiga radikaalsena näivaile rahvuslastele päitsed pähe panna. Selleks kuulutas valitsus välja omaenda rongkäigu samal ajal ja samas kohas rahvuslastega, kehtestas sissesõidukeelu mõnedele välismaistele rahvuslastele ja lasi arreteerida mitmeid rahvuslike organisatsioonide juhtfiguure.
Meil oli kavas saabuda Varssavisse 9. novembri õhtul, et järgmisel päeval külastada rahvusvahelist konverentsi “Europe of Future”, kus ma olin eelmistel aastatel ka kõnedega esinenud. Riia lennujaamas Varssavi lendu oodates tuli teade, et konverentsil esinema pidanud rootslasi, sh Lõuna-Aafrika valgete olukorrast dokumentaalfilmi vändanud Jonas Nilssonit, ei lubatud üle Poola piiri, samuti et konverentsi korraldamisega seotud organisatsiooni Szturm mitmed liikmed olid segastel põhjustel vahistatud. Arutasime, kas konverentsiga seotuna võib sissesõidukeeld tabada ka mind. Õnneks läks Varssavi Chopini lennujaamas kõik rahulikult ja peagi kõndisime mööda õhtuse uduga kaetud Varssavi tänavaid.
Hiljem saime teada, et kokku saadeti Poola piirilt tagasi kuni 400 inimest. Nende seas oli täiesti õigustatult vasakpoolseid Antifa liikmeid, aga näiteks ka terved grupid ukraina rahvuslasi. Poolakate ja ukrainlaste ajalooline vaen on üldtuntud, kuid ebameeldiv oli näha ka Poola valitsust seda õhutamas, eriti olukorras kus Euroopa päästmiseks on hädavajalik sõjakirveste mahamatmine ning rahvuslaste koostöö. Just rahvuslased on oma piiriüleste sidemete kaudu teinud palju poolakate ja ukrainlaste lepitamiseks ning varasematel aastatel on Poola iseseisvuspäeval lehvinud palju Ukraina lippe – sel aastal ei näinud me peaaegu ühtki.
Õnneks saabusid peagi ka head uudised sellest, et valitsus oli rahvuslastega rongkäigu korraldamise osas siiski kokkuleppele jõudnud. Otsustati korraldada ühine rongkäik, mille alguses president ja peaminister pidasid ka kõned.
Konverentsi asemel tegid meie sõbrad Poola suurimast rahvuslikust noorteliikumisest Młodzież Wszechpolska meile ja teistele väliskülalistele väikese ekskursiooni Varssavi vanalinnas. Poola iseseisvuspäev on vahest Euroopa suurim rahvuslaste kokkutulek ka rahvusvahelises mõttes – sinna sõidetakse kokku väga paljudest riikidest. Seega on see suurepärane moment juba vanade tuttavatega taaskohtumiseks ja uute kontaktide sõlmimiseks. Rongkäigu eelõhtul jõudsime teha mõlemat.
Olulisematest kontaktidest, kellega seekord Varssavis suhtlesime, tasub mainida: USA paremrahvusliku kirjastuse Counter-Currents toimetajad Greg Johnson ja John Morgan; tuntud parempoolse kirjastuse Arktos juhtfiguur Daniel Friberg ja peatoimetaja John Bruce Leonard; kevadel Eestit külastanud alternatiivparempoolse liikumise tegelane John Driscoll; Skandinaavia rahvuslik noorteliikumine Nordisk Ungdom; Rahvuslik Ühendus Lätist; Leedu etnofuturistlik liikumine Kryptis; identitaaride liikumise esindajad Hollandist ja Taanist; Hispaania rahvusdemokraatide erakond.
Ruuben Kaalep ja Poola parlamendisaadik Robert Winnicki
Rongkäik ise oli aga tegelikult suurem ja võimsam kui kunagi varem. Kokku tuli meedia andmetel 200 000, korraldajate hinnangul 250 000 – 260 000 inimest. Et rahvamassi suurus ületas kõik ootused, sellest oli aru saada juba tund aega enne rongkäigu algust, kui Varssavi kesktänaval sõna otseses mõttes ei olnud enam astumisruumi. Meie käes lehvinud Eesti, EKRE ja Sinise Äratuse lippude järgi leidsid meid rongkäigul veel neli eestlast, kes olid sinna tulnud omal algatusel. Nagu ikka, kulges rongkäik rahulikult ja turvaliselt ilma oluliste vahejuhtumiteta, kummutades kõik meedia, liberaalide ja valitsuse hirmud võimalikest provokatsioonidest. Tänavatel oli esindatud terve Poola ühiskond: noored ja vanad, sülelastest kuni ratastoolis invaliidideni.
Politseid rongkäigu toimumiskohas peaaegu ei olnudki näha – nemad paiknesid ümberkaudsetel tänavatel, eesmärgiga hoida ära vasakpoolsete Antifa provokaatorite ligipääs rongkäigule. Ju teati, et rongkäik saab kohapeal iseenda turvamisega hakkama: selleks on rongkäigul taktikalistesse punktidesse paigutatud spetsiaalne “must blokk”, mis koosneb peamiselt eelpoolmainitud organisatsiooni Szturm liikmetest. Osa rongkäigust marssisime musta blokiga koos ja nägime seal ka pisut rüselust, kuid ei midagi ohtlikku ega korrarikkumisele viitavat.
Hiljem kuulsime, et Antifa oli oma protesti rongkäigu vastu korraldanud teises Varssavi linnaosas tugeva politseivalve all. Rongkäiguga võrreldes oli see muidugi imetilluke ja naeruväärsena kõlasid liberaalse meedia väited, justkui rahvuslaste rongkäik oleks Poola “kahte leeri jaganud”.
Kõige olulisema järeldusena Poola rongkäigust ja sellele eelnenud sündmustest toon välja, et valitsusepoolne peataolek liberaalide ja Brüsseli turmtules üksnes kahjustas Poola huve. Poola valitsus sai ametisse konservatiivse lubadusega kaitsta Poola rahvusriiklust, kuid nende hilisem tegevus on oluliselt langetanud valitsuse usalduskrediiti rahvuslaste seas. Õnneks suudeti omavahel jõuda mõistlikule kokkuleppele. Rahvuslaste vahistamised ja sissesõidukeelud Poola maailmavaatelistele liitlastele paraku jäävad valitsuse hingele.
Ruuben Kaalep