30.05.2022
Eino Rantanen
Eesti pakutav diplomaatiline ja materiaalne tugi Ukrainale ning sõjapõgenike ajutise kaitse alla võtmine pole tingitud pelgalt moraalsest kohustusest toetada kaitsjat vägivaldse agressori vastu. Ukraina toetamine on otseselt nii meie kui ka nende rahvuslikes huvides, seda eelkõige pärast sõda. Arvestades asjaolu, et Balti riigid on Vene vallutusplaanides loogiline (kuigi hetkel kauge) eesmärk, on meile strateegiliselt igatpidi kasulik, kui Vene karu nina Kiievi all veriseks lüüakse. Sellest tulenevalt on laskemoona ja sõjavarustuse tarnimine igatpidi kiiduväärt. Põgenike majutamine Eestis omakorda vähendab koormust Ukraina ressurssidele.
Sõda on kuri ja inetu ning toob endaga kaasa ennenägematuid kannatusi. Samas aga tuleb meil näha ja kaaluda ka sõjast avanevaid erinevaid võimalusi, sealhulgas sõjajärgseid stsenaariume. Vene sissetung on andnud Ukraina rahvuslikule identiteedile uue tõuke. Eeldamisi muutub see aja jooksul veelgi tugevamaks ja püsib ka rahuajal. Eesti laiapindne toetus tugevale, rahvuslikule ja iseseisvale Ukrainale kindlustab seda, et meil on tulevikus kuldaväärt liitlane, nii regiooni kui ka terve Euroopa kontekstis. Seesama perspektiiv peab ka juhtima meie põgenikepoliitikat. Selle asemel, et kümneid tuhandeid ukrainlasi Eestisse põlistada, tuleb meil kultiveerida nende rahvustunnet ning luua eeldused ja vahendid nende tagasipöördumiseks kodumaale, et seda uuesti üles ehitada. Ukrainale on iga inimene väärtuslik ja vajalik, meie peame aga kaitsma omaenda demograafiat ja kultuuriruumi.
Eestil on ainulaadne võimalus
Geopoliitiliselt on Ukraina meile, nagu mainitud, loomulik liitlane. Meil on ühine ajalugu ida ja lääne vahelises heitluses, aga ka ühine tulevik ja saatus olla võtmerollis meie vabaduse, väärtuste ja rahvuste kaitses. Kesk- ja Ida-Euroopa riike ühendav Intermariumi allianss on taas tõusnud esiplaanile ja seda eelkõige Ukrainas, kus saadik Svjatoslav Jurashi loodud Intermariumi toetusrühmast on saanud Ülemraada suurimaid. Üha enam tajutakse nii Ukrainas kui ka Eestis seda, et just nendel riikidel (erinevalt Lääne-Euroopast) leidub kõige tugevam ühine rinne Ukraina kaitseks ja huvi süvendada poliitilist koostööd. Intermariumi näol on Eestil ainulaadne võimalus võtta omaenda kurss ja olla end puudutavate otsuste keskmes, mitte perifeerias. Meie ülesanne on aga näidata, et oleme selle alliansi väärilised.
Ukraina rahvuslus ja Ida-Euroopa koostöö
Sinise Äratuse üks parimaid ja pikaaegsemaid sõpru, rahvuslasest aktivist ja akadeemik Olena Semenjaka viibib praegu Kiievis ning panustab oma riigi kaitsesse inforindel.
Viimase kuu jooksul on temast saanud veelgi väärtuslikum sõber, kes hoiab meid kohapeal kursis Ukrainas toimuvaga intervjuude ja meilide teel. Tema sõnul on Ukraina rahva võitlustahe endiselt kõrge ning just naaberriikide (Poola ja Balti riigid) poliitiline ja materiaalne toetus on otsustava tähtsusega. Kõnes iga-aastasel Sinise Äratuse konverentsil Etnofutur, mis toimus üks päev enne Vene sissetungi, rõhutas Semenjaka, et regionaalse koostööbloki loomine Ukraina, Baltimaade, Poola ja teiste Ida-Euroopa riikide vahel leiab üha enam toetust Ukraina avalikkuses ja poliitikute seas. Semenjaka ja teiste Ukraina rahvuslaste geopoliitiline visioon on jõudnud peavoolu ning nüüd peab meie eesmärk olema seda sama Eestis korrata.
Ka rahvuslik Eesti vajab liitlasi. Üks neist on praegu agressori armutu rünnaku all. Eesti kohus ja huvi on Ukrainat igal võimalikul moel abistada, kuna Putini kaotusega loome aluse rahvuslikule Ida-Euroopale, kes suudab vastu seista nii imperialistlikule idale kui ka globalistlikule läänele. On aeg murda lahti reflekskäitumisest ja olemasolevatest dogmadest.
Eino Rantanen
Noorteühenduse Sinine Äratus juht