Hiljuti sai tuntud skandalist ja autumees Indrek Tarand ühes kohtuastmes väidetava võidu EKRE poliitikute üle. Mis aga selles kohtuotsuses erilist võib leida, on see, et kohtu arvates tohib ka oponentide miitingule minna seda oma seisukohtadega segama – kuigi peaks olema selge, et see kätkeb endas maailmavaatelist konflikti. Ju siis vajab keegi konflikte.
Meest sõnast, härga sarvist. Lähiajal korraldab LGBT Tartus oma geiparaadi – eeldatavasti on siis traditsionalistidel õigus ka sinna minna rahumeelselt selgitusi jagama ja keegi ei tohi segada neid rääkimast, miks nemad mehe ja naise eluandvat suhet rohkem hindavad.
Ah et “geipraid” pole poliitiline üritus? Kui roheline lesbi tuli sealsamas Tartus EKRE miitingule vikerkaarelipuga, siis oli see küll poliitilise maiguga. Või siis LGBT Eesti nõudmised Tallinna poliitilisele linnavalitsusele ja pakkumised erakondade valimisplatvormidesse – agressiivne homoagenda on täielik poliitilis-ideoloogiline nähtus.
Geide õigused on üks asi, seda võitlust pidav organisatsioon hoopis teine. Kui Poolas nimetati LGBT-agendat sovjetlikuks, siis mõeldi selle all nende agressiivset neomarksistlikku ründetaktikat, mitte geide õigust üksteisega olla.
Eesti kohus lubas Tarandil käia võõraid meeleavaldusi segamas – ju siis tohib seda igaüks teha. Muidugi mitte sedavõrd agressiivselt nagu Tarand, vaid rahumeelselt mikrofoni rääkides või plakatiga seistes.
“Kui te ei taha, et siia tulevad sajad tuhanded pagulased, siis hääletage sotside poolt!” hüüdis Tarand EKRE loosungeid kaaperdades (sotsid on alati massimigratsiooni poolt olnud) mikrofoni. “Kui te ei taha, et sajad seksuaalsed vähemused tänavaliiklust häiriks, hääletage EKRE poolt!” oleks ju siis samuti lubatav hõigata.
Muidugi ei pea keegi vikerkaarevärvilisi segama minema, aga kui keegi tahab suu puhtaks rääkida nagu Tarand, siis kohus lubab teil seda teha.
UU (repliik ei kajasta erakonna seisukohti)