23.10.2023
Sellel kooslusel ei ole enam tausta.
Eestis on juba ammu võimu juures inimesed, kellel puudub võime olukordi realistlikult hinnata või siis on neil ideoloogilised klapid silme ees, igatahes riiklikud otsused tehakse igasugustest hoiatavatest märkidest hoolimata tulevikuliselt laastavad.
Muidugi oleme me Ukrainaga, aga see kampaanialik Ukraina-vaimustus, mis meil algusest peale on olnud, segab taas reaalsust nägemast. Lugesin just poolakate artiklit sellest, et ennustuste järgi jääb pool Ukraina põgenikest Läände, veelgi enam, nad siirduvad ka Poolast pigem Saksamaale, ja ennekõike on need ukraina naised vanuses 15-49. Ennustatakse, et kui naised koju ei naase, siis lahkuvad neile järele ka mehed.
On täiesti loogiline, et inimesed ei lähe tagasi koju, kui seal on tulevik tume ja seda väga pikaks ajaks – kõik ei ole patrioodid ja enamik tahab inimväärselt elada. Ka meilt läksid inimesed masu ajal Soome ja põhimass on endiselt seal. Kui Ukraina noored ei taha oma elu paremaid aastaid jätta ülesehitustööle, siis nad koju ei naase, eriti kui Ukraina jääb korruptiivseks ka peale sõda.
Üks mu lähedane käis paar aastat enne sõda Ukrainas ja rääkis, kuidas noored juba siis Läände läksid, sest kodumaal ei olnud lootustki inimväärset elu saavutada. Lahkumine oli juba siis massiline. Sõda tegi kõik veel hullemaks.
Ilmselt jääb suur osa ukrainlastest ka Eestisse – tööandjad nagunii igatsevad võõrtööjõudu ning siin on tugev venekeelne keskkond. Me saame venelastele lisaks veel ühe venekeelse kogukonna. Kuidas see mõjub eestlaste positsioonile oma riigis, pole raske hinnata.
Kõik see juhtus sellepärast, et üks niigi venestav poliitiline jõud otsustas Ukraina abistamise oma poliitilise vankri ette rakendada ning see summutas igasuguse kriitilise meele selles osas, mida tähendab ukrainlaste massimigratsioon meile ja Ukrainale endale, kes kaotab oma rahva.
On väga kahju, et Ukraina toetamise kampaania muutus loosunglikuks, teisi sildistavaks, ennast esile tõstvaks ja seega destruktivseks kampaaniaks, kusjuures viimase aja rahaeraldised Ukrainale (laenudividendide kinnimaksmine jne) on vähemalt praeguses esitluses ehk maksutõusu-uudiste taustal taas Ukraina toetamistpärssivad, justkui pingeid õhutav vaenlane tegutseks…
Eesti on näruselt käitunud ka selles osas, et siia on kinnistunud arvestatav kontingent sõjast eemalehoidvaid ukraina mehi. Seni pole Ukraina veel liitlastelt nende kojusaatmist palunud, aga arvatavasti ei suuda Eesti küll seda palvet täita, sest riigil pole täit pilti vähemalt poolest ukraina kogukonnast, kes jäävad väljapoole varjupaigataotlusi.
Võib-olla tuleks äralörtsitud “Slava Ukraini” asemel võtta kasutusele loosung “Hoidkem Ukrainat” – et nad võidaksid sõja ja saaksid tagasi oma rahva?
Jüri Kukk, toimetaja