“Surume Venemaa põlvili tema enda territooriumil,” lubas Eesti president Alar Karis mullu 26. mail. Sellest on rääkinud ka teised siinsed sõjaõhutajad. Aasta lõpus aga – oh häda – nendib seesama Karis, et sõjast räägitakse liiga palju.
Pidev sõjast rääkimine on Eestist viinud kõikvõimalikud suurinvesteeringud. Näib, et see tõsiasi on hakanud eliidile kohale
Oma möödunud aasta kõnes tõi president Karis uusaastaööl välja, et eestlased ei tohiks mõelda ega rääkida ennast ise nõrgemaks, kui me oleme. “Oleme vabaduse piiririik, aga meist ei saa rinderiiki. Meie vastased, kuitahes meeletud, ei söanda rünnata NATO territooriumi,” ütles ta.
Ikka kuraas ja alandlikkus käsikäes. Mäletatavasti sellest samast Karisest jalutas Ukraina president mõni aeg tagasi Pariisis Jumalaema kiriku taasavamistseremoonial mööda nagu tühjast kohast. Ometi oleme me end vaeseks abistanud…
Muide, kas kuulsite või lugesite, mida positiivset tõi Karis esile eelmisest aastast? Lugege veel: “Elasime kaasa meie sportlastele olümpial ja paljud said osa Euroopa kultuuripealinna üritustest. Tallinnas valmis uus trammiliin ja Pariisis taastati lääne kultuuri maamärk, Jumalaema kirik. Ja veel: meie mulgi puder on nüüd UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas.”
Trammiliin ja mulgipuder!?
Aha jah, meelemuutuseid on palju, puudutagu see suhtumist sõtta või energeetikat ja rohemajandust.
Paljud asjad muutusid pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide presidendivalimised võitis Donald Trump. Veel rohkem muutub, kui Trump 20. jaanuaril ametisse vannutatakse.
Kuigi seesinasel aastavahetusel ennustatakse igasuguseid õudusi ja enam ei väldita sõnapaari „kolmas maailmasõda“, on siiski märke, et hea ja kurja võitluses võib maailm hakata muutuma normaalsuse suunas.