09.04.2023
Venemaa piiripunkt Narva jõe sillal
Arenguseire keskus on teinud uuringu, mis ütleb, et Ukraina sõjapõgenike osakaal rahvastikust ja nende vastuvõtuga seonduv koormus varieerub omavalitsuste lõikes oluliselt. Paraku on selles omajagu küsitavusi ja lausa valesid.
Nii näiteks on järgmine lõik täielik väärinfo, kus üldpilt on tugevasti moonutatud.
“Alates Venemaa kallaletungist Ukrainale on Eestis elukoha registreerinud 32 000 inimest ning sõjapõgenikud moodustavad umbes 2,2 protsenti Eesti rahvastikust,” seisab raportis.
Elukoha registreerinute arv on automaatselt muudetud sõjapõgenike protsendiks Eesti rahvastikust. Politsei.ee lehekülg ütleb, et “Ajutist kaitset on 2. aprill 2023 seisuga taotlenud kokku 44 588 inimest.” Sotsiaalkindlustusameti koduleht ütleb, et Eestisse on jäänud 69 421 ukraina põgenikku. Kieli maailmamajanduse instituudi raporteid jälgiv EKRE poliitik Peeter Ernits toob välja, et põgenikud moodustavad Eesti rahvastikust 5,1%.
Uued Uudised on vahendanud ukrainlaste ütlusi selle kohta, et nad ei soovi ajutist kaitset seetõttu, et siis tuleb neil olukorra paranendes kindlasti koju naasta. Ka ametlike andmete järgi on selliseid inimesi 25 000, aga kuna Eesti riik ei kontrolli lõunapiiri, siis võib Eestis olla üle saja tuhande ukrainlase, kellest paljudest ei tea riik midagi. Eesti ukraina kogukond on juba piisavalt suur, et siia lihtsalt jalg maha panna ja Eestisse jäädagi.
Ütleb ju raport, et “Eestis elukoha registreerinud 32 000 inimest”, kuid ajutise kaitse saanuid on 44 588 inimest – kas riik siis ei teagi, kuhu ülejäänud 12,5 tuhat on ennast sisse seadnud?
Raport jätkab: “Elukoha registreerinud sõjapõgenike jaotus omavalitsuste lõikes on küllaltki erinev: suurem osa ehk ligi kaks kolmandikku elab suuremates omavalitsustes ehk Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kolm või enam protsenti rahvastikust moodustavad põgenikud üheteistkümnes omavalitsuses, samas kui 24 omavalitsuses jääb põgenike osakaal alla 1 protsendi rahvastikust.
Arenguseire keskus arvestas oma analüüsis omavalitsuste suurust ja avalike teenuste pakkumise võimekust, mille põhjal saab anda hinnangu, millised omavalitsused kannavad suuremat koormust põgenike vastuvõtmisel.
“Keskmisest kõrgema sõjapõgenike osakaaluga, kuid madalama tulukuse ja teenustasemega omavalitsustel on keerulisem pakkuda uutele elanikele tarvilikke teenuseid ning toetada nende kohanemist ja Eesti ühiskonda lõimumist,” selgitas arenguseire keskuse ekspert Märt Masso.
Keskmisest suuremat koormust seoses Ukraina sõjapõgenike vastuvõtuga kannavad linnadest Maardu ja Rakvere ning valdadest Jõhvi ja Viru-Nigula. Jõhvi vallas ulatub elukoha registreerunud sõjapõgenike arv 4,5 protsendini rahvastikust, Viru-Nigula vallas ning Maardus ja Rakveres aga 3,9 protsendini. Ühiskonna lõimumist ja sidusust iseloomustab Masso sõnul elanikkonna õiguslik staatus, täpsemalt kodanike osakaal piirkonnas.
“Maardu linn ja Jõhvi vald on suure elukoha registreerinud sõjapõgenike osakaaluga omavalitsused ja samas on seal keskmisest väiksem Eesti kodanike osakaal. See paraku tähendab ka suurt koormust, et toetada sõjapõgenike kohanemist ja Eesti ühiskonda lõimumist,” nentis Masso.
Omavalitsuse toimetugevus, mis koosneb tulukusest ja avalike teenuste pakkumise tasemest, on samuti tähtis tegur sõjapõgenike vastuvõtmisel ja lõimumisele kaasaaitamisel. Masso tõi välja, et toimetugevust arvesse võttes muutub veelgi teravamaks omavalitsuste ebaühtlase koormuse probleem seoses põgenike vastuvõtuga.
Küllalt kõrge sõjapõgenike osakaaluga on näiteks Võru linn oma 2,8 protsendiga, aga Valga vald 2,7, Kohtla-Järve linn 2,4, Loksa linn 2,3 ning nii Tapa kui ka Lüganuse vald kumbki 2,2 protsendiga. Tulukuse järgi on samas tegemist üksnes toimetulemise tasemel olevate omavalitsustega ning – välja arvatud Võru linn – on need pigem alla keskmise teenustasemega omavalitsused.
Lisaks eristub Eestis omavalitsuste grupp, mis on pigem hea tulubaasiga ja teenuste tasemega, kuid kus elukoha registreerinud põgenikud moodustavad alla ühe protsendi omavalitsuse rahvastikust. Näiteks Harku, Viimsi, Saku ja Kambja vallas on omavalitsuse tulukus ja teenustase keskmisest kõrgem, kuid elukoha on sinna registreerinud üksnes 110–170 põgenikku omavalitsuse kohta.
Viimase omavalitsuse grupi kohta ütlevad kriitikud, et põgenikud tulebki suunata jõukatesse omavalitsustesse, sest üldjuhul on jõukamad inimesed tihedamalt seotud riigivõimuga, kes pagulased vastu võttis. Ehk siis – kui inimesed toetavad Reformierakonna valitsust, siis aidaku Kaja Kallasel ka neid ülal pidada ja pagulaskeskuse õigeim koht on näiteks Siim Kallase kodu kõrval Viimsis.
Eesti riik kasutab Rootsi mudelit, kus pagulased “peidetakse ära” ehk suunatakse ääremaadele, mida näitab Saaremaa ülekoormatus. Rootsi mudelile on omane ka see, et kohalikule omavalitsusele antakse mingi suurem summa põgenike vastuvõtuks ja kui nad on juba paigas, siis “unustab” riik nad, jättes pagulased KOV-i leivale. Kuna põgenikud üldjuhul eriti tööle ei hakka, siis ei tule neist ka tulubaasi ja vaene omavalitsus jääb veelgi suuremasse hätta.
Eesti kordab põgenike vastuvõtul kohustuslikult kõiki neid vigu, mida on teinud Lääne-Euroopa, mis rabeleb praegu üleküllastatuses, ja meil on oodata samu hädasid. (BNS-UU)