Kaks painajat defineerivad Eesti 21. sajandi mõttemaailma: iibekriis ja Ukraina sõda. Üks on tappev, vaikne, statistiline ja pikaajaline, teine on eelkõige meediatsirkus, emotsionaalne hädaldamine ja ühiskonnaga manipuleerimine. Käesolev lugu analüüsib, kui eksistentsiaalselt ohtlikud need kaks on eesti ühiskonnale ja rahvale, kui suurt tähelepanu nad meedias saavad, kui palju ressursse ühiskond ühele või teisele suunab ning mida see faktoloogia meie riigi ja rahva vaimse tervise kohta ütleb.
Kumb on ohtlikum?
Iibekriis on Eesti rahva eksistentsiaalne oht number üks. Viimastel aastatel on Eesti kogusündimus püsinud 1,2–1,35 juures. Asendustase on 2,1. See tähendab, et iga järgmine põlvkond on ligi 40 protsenti väiksem eelmisest. Ligi poole väiksem. Statistikaameti ja rahvastiku prognooside kohaselt kahaneb Eesti elanikkond kiiresti ning eestlaste osakaal langeb veelgi, kui immigratsioon jätkub praeguses mahus. 2050. aastaks võib meid olla alla 1,2 miljoni, 2100. aastaks oluliselt vähem.
Tagajärjed on hukatuslikud. Vähem lapsi tähendab vähem sõdureid, maksumaksjaid, õpetajaid, insenere ja kroonuhomosid. Riik vananeb kiiresti, hoolduskoormus kasvab tohutuks, kaitsevõime langeb. Kõige traagilisem on see, et tegemist ei ole välise vaenlase ega looduskatastroofiga, vaid rahvuse iseenesliku atrofeerumisega. Rahvas, kes ei sünnita endale järelpõlve, kaob. See ei ole metafoor – see on demograafiline matemaatika. Ilma eestlasteta ei ole Eestit, keelest ja kultuurist rääkimata. See on estraadirahva lõpp.
Ukraina sõda on väidetavalt julgeolekuoht. Seda hüpoteesi kinnitab kontrollimatu põgenikemass ja vastu elektrijaama väljalasketoru lennanud droon, samuti olevat korduvalt üritatud sõjatehaseid põlema pista. Hirmus lugu küll. Alates 2022. aastast on see eurooplaste ajud välja lülitanud, toonud Eestisse tubli sada tuhat sõjapõgenikku, tõstnud energiahindu, inflatsiooni ja sundinud meid hiigelsummasid India kõrge kvaliteediga mürskudesse investeerima. Ajalugu tunneb mitmeid Eestisse korraldatud rüüsteretki, vant teadagi ei halasta.
Ometi on vahe fundamentaalne. Sõda on geopoliitiline konflikt, mida saab lõpetada diplomaatia, relvade või vaherahuga. Eesti NATO liikmelisus annab paljukiidetud kollektiivkaitse. Isegi halvimal juhul ei tähenda sõda eesti rahva bioloogilist hävingut. Ristisõjad ja maailmasõjad, kõik nad on lõppkokkuvõttes üle elatud. Iibekriis seevastu on pöördumatu protsess. Sõda võib kesta viis või kümme aastat. Demograafiline kriis otsustab rahva saatuse ühemõtteliselt ja kindlalt. Seetõttu on iibekriis Eesti rahva pikas perspektiivis surmav oht, samas kui Ukraina sõda on eelkõige propagandasõda.
Meedia prioriteedid
Meedia peegeldab ja kujundab ühiskonna väärtushinnanguid. Ukraina sõda on olnud Eesti meedia absoluutne kuningas juba üle nelja aasta. Tuhanded uudised, otseülekanded, emotsionaalsed lood kannatustest, analüüsid rindest, toetusüritused, sinikollased lipud. Sõda pakub draamat, moraalset selgust ja pidevat emotsionaalset laengut.
Iibekriis on seevastu “igav” ja ebamugav teema. Seda kajastatakse peamiselt korra aastas, kui statistikaamet avaldab numbrid. Artiklid on tavaliselt kuivad, täis graafikuid ja lootusetuid prognoose. Emotsionaalseid lugusid noortest peredest, kes teadlikult sünnitavad kolm või enam last, on vähe. Sündimust seostatakse sageli “konservatiivsusega” või naiste “valikuvabaduse” piiramisega, mis teeb sellest vasakliberaalse meedia jaoks ebameeldiva teema. Kõigest sellest võib välja lugeda rahvavaenlaste halvasti varjatud kahjurõõmu.
Tulemus on moonutatud pilt reaalsusest: kaugemal toimuv proksisõda tundub hirmutavam kui oma rahva väljasuremine. Meedia loob illusiooni, et moraalne kohustus Ukraina ees on suurem kui moraalne kohustus oma laste ees. Ja see on juba täielik hullumeelsus.
Ressursside jaotus on nuripidine
Faktid on karmid. Eesti kaitsekulud on NATO kontekstis tipus, miljardid lendavad kõrges kaares Türgi ja India poole. Lisaks on Eesti abi Ukrainale per capita üks Euroopa suurimaid, kogusumma on suurusjärgus miljard. Sõjapõgenike toetamine, integratsiooniprogrammid ja majanduslik abi on maksnud hunniku raha. Ühiskond näeb ühes silmas sõjapindu, aga teises iibepalki ei näe.
Samal ajal on pere- ja iibepoliitika sisuliselt olematu, formaalne ja ebapiisav tulemuse saavutamiseks. Noored pered seisavad silmitsi Tallinna ja Tartu hullult kõrgete eluasemehindadega, rangete laenutingimustega, tööandjate vaenulikkusega lapse suhtes ning kultuuriga, mis propageerib individualismi, homoseksualismi ja lastetust kui vabadust. Puuduvad julged, Ungari-tüüpi meetmed – näiteks mitme lapse eest laenude osaline või täielik kustutamine, tugevad maksusoodustused või eluasemetoetused, mis teeksid kolmelapselise pere loomise realistlikuks.
Tulemus: sõjale suunatakse tohutuid emotsionaalseid, poliitilisi ja rahalisi ressursse. Iibekriisi lahendamiseks ei tehta midagi sisulist. Teen ettepaneku kõik seni sõjaõhutamisele suunatud vahendid rakendada eesti rahva iibe taastamise teenistusse. Nii propaganda kui ka raha tuleb suunata eesti pere heaks, meie põhiseaduslik kohus on kesta läbi aegade.
Mida see ütleb meie riigi ja rahva kohta?
See faktoloogia räägib valusat tõde. Eesti ühiskond – eriti selle poliitiline ja meediaeliit – on kaotanud sideme omaenda rahva bioloogilise säilimisega. Lihtsam on olla moraalselt ülev kaugest globalistide sõjast rääkides, lippe lehvitades ja raha saates kui luua tingimused, kus eesti naised ja pered tahavad ning julgevad sünnitada rohkem kui 1–2 last.
See on puhtakujuline vaimne kapituleerumine. Rahvas, kes on valmis surema teiste eest, kuid ei ole valmis ise elama ja paljunema, on kaotanud ellujäämisinstinkti. Me oleme vaimselt sügavalt väärastunud, eriti sõjaõhutajad ja need, kes seda inimvaenulikku agitatsiooni usuvad. Riik, mis mobiliseerib meeletult ressursse välisele ohule, kuid jätab tähelepanuta sisemise, eksistentsiaalse ohu, on kaotanud legitiimsuse.
Eesti tuleviku üle ei otsustata Ukraina lahinguväljal, vaid Eesti sünnitusmajades. Ilma lasteta ei ole kedagi, keda kaitsta, kellele hoida loodust, kellele oma maavalduse pärandada ja kellele eesti keelt ning ajalugu õpetada. Me peame nägema iibepalki ja ebamugavast sõjapinnust hoolimata säilitama terve mõistuse, kodumaa armastuse ja vankumatu elutahe. See on rahva elu ja surma küsimus.
Ainult siis, kui me seame eesti pere, eesti lapsed ja eesti rahva tuleviku riigi absoluutseks prioriteediks, on meil lootust. Praegune olukord näitab, et oleme teel, kus me juhtkirjade tasemel võidame meeletu sõjakisaga lahinguid Ukraina steppides, kuid oleme kaotanud sõja enda rahva säilimise eest.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.11.2026