19.03.2022
Sõjapõgenikke oodatakse Eestisse mitte õudustest toibuma, vaid ehitusplatsidele. Pilt on illustratiivne.
Kui mõni rahvusmeelne inimene ütleb täna, et sada tuhat ukraina põgenikku on Eestile liig, lüüakse ta pikemalt mõtlemata risti kui ebainimlik tolgus. Samas aga koorub üha enam välja see, kuidas “õilsad” neidsamu põgenikke ära kasutada soovivad.
Reedel ilmus ametiühingute keskliidu teade, mille kohaselt “ametiühingud on saanud mitmeid signaale selle kohta, et Ukrainast saabunud põgenikele on pakutud tööd isegi kuni neli korda madalama palgaga, kui teenivad samalaadse töö eest kohalikud töötegijad.”
Just sinna on peidetud “kala”, miks Reformierakonna valitsus soodustab kontrollimatut migratsiooni, ettevõtlusminister Andres Sutt vorbib uut välismaalaste seaduse varianti, Kaubandus-Tööstuskoda üllitas avalduse sõjapõgenike töövõimaluste kohta, milles pole sõnagi pagulaste õigustest, ning paljudest ettevõtjatest on saanud suured sõjapõgenike “abistajad”.
Sõja eest põgenevad šokeeritud ukrainlased võtavad tõenäoliselt vastu mistahes töö, et leida võimalus ise elatist teenida ja unustada läbielatud õudused. Aga nad pole rumalad – varsti nad näevad ja mõistavad, kuidas neid orjatööjõuna ära kasutatakse. Kas tänased “õilsad abistajad” mõistavad, milliseks kujuneb nende suhtumine Eesti riiki ja siinsesse rahvasse, kui nähakse, et sõjapõgenikke ei aidatagi omakasupüüdmatult, vaid ekspluateeritakse täiesti küüniliselt?
“Kõik ettevõtted, kellele nende maine on tähtis, hoidugu ise kiusatusest töötingimusi halvendada, sest pikaajaline mainekahju võib olla suurem korraks säästetud rahast,” hoiatas ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson.
Kes siis on ebainimlikum, kas eestlastele oma maa jätmist nõudev rahvuslane või ainult sõjapõgeniku kahte kätt tervitav tööandja?