30.11.2022
Eestis on kõik väga lihtsaks tehtud – paned Ukraina lipu üles ja oledki “õige”, kuigi midagi muud ei tee. Pilt on illustratiivne.
Absoluutne enamus eestlastest on Ukraina poolel ja nad väljendavad oma toetust mitut moodi, kuid tegelikult peaks ka teise riigi sümboolika kasutamine olema reguleeritud – Eestis on see ilmselgelt kontrolli alt väljas. Ehk siis – ise me teame, mida me Ukraina värvidega öelda tahame, aga teiste jaoks võib pilt arusaamatu olla.
Üks selline koht koht on riigilipu formaadis Ukraina lipu kasutamine ametlikel hoonetel. Välisministeeriumi hoonel on näiteks kogu aeg Eesti riigilipp ja Ukraina oma ka. Kui nüüd saabub külla näiteks Kosovo peaminister, lisandub ka selle riigi oma. Seega on riigilipp, külalisriigi lipp ja Ukraina solidaarsuslipp, aga ainult kaks neist vastavad riiklikule ja diplomaatilisele standardile. Meie saame aru, milles asi on, aga kas ka teised? Võib-olla küsib Kosovo peaminister: “Kes teil Ukrainast külla tulemas on, kas samuti peaminister?”
Kui Pärnu maantee politseimajal on üleval Ukraina lipp, saavad ukrainlased ehk aru, et sinna tuleb oma dokumentidega elamisõigust taotlema minna. Aga kui sama kahe lipu kombinatsioon on Eesti Energia hoonel, siis võivad põgenikud sinnagi ajutist kaitset otsima suunduda.
Viimastel päevadel on sotsiaalmeedias jutuks tulnud see, et meie sõjaväelased kannavad vormi juures Ukraina lipuvärve. Jah, meie saame aru, miks nad seda teevad – nad tunnevad selget sümpaatiat Ukraina ja selle sõjameeste vastu ning on valmis ka ise sama agressori vastu minema. Aga…
Esiteks rikutakse Ukraina embleemi kandmisega kaitseväe vormikandmiseeskirja sätet 9.31 – “Välisriikide riigitunnuste kandmine on keelatud.” Kuidas on võimalik see, et kaitseväe juhataja Martin Herem ja juhataja asetäitja kindralmajor Veiko-Vello Palm seda nõuet rikuvad?
Teiseks – Eesti riigi sinimustvalge embleem on märgatavalt kehvemalt eristatav kui Ukraina sinikollane ja kui need sõjaväelased oleks oma vormiga Ukraina naabermaades Poolas või Moldovas, muutuksid nad väliselt kohe Ukraina sõjaväelasteks ja tekitaksid küsimuse: mida ukrainlased siin teevad?
Sama märki kannavad ka paljud kaitseliitlased. Kujutagem ette, et nad saadetakse kiirkorras Vene piiri äärde migrante tõkestama ja Vene piirivalvurid märkavad Ukraina embleemidega laigulisi sõjaväelasi – siis on kohe kuri karjas, sest venelaste mõistus ei jaga, nad võivad arvata, et Ukraina sõjaväelased ründavad Eesti territooriumilt mõnda kütuseladu, nagu nad on rünnanud neid oma maalt Venemaa suunal Belgorodi kandis. Hüpoteetiline variant küll, aga väga vabalt võib teatud olude kokkusattumisel probleemiks kujuneda.
Eesti kaitseväelased on ikkagi oma maa sõdurid. Me oleme Ukrainaga solidaarsed ja Venemaa vastu, aga me pole veel sõjas idanaabriga. Ukraina kui ühe sõdiva osapoole embleemide kandmine aga asetab Eesti kaitseväelased ohtu, kus neid võidakse pidada Ukraina sõjaväelasteks ja siis putinistide mõistus ei pruugi piisavalt töötada, et päästikule mitte vajutada. Risk on siiski väga suur.
Kaitsevägi peab avalikult võtma seisukoha, sest kui tsiviilühiskond võib lubada endal solidaarsusest agressiooni sihtmärgiks langenud riigi sümboolikat kasutada, siis kaitseväelaste puhul võib see tähendada enda määratlemist sõdiva osapoolena, eriti liikudes Vene piiri lähistel või välismaal.
Sotsiaalmeedias lisatakse seda, et nii antakse võimalus panna kaitseväelaste vormile ka näiteks vikerkaarelipud, mida Rootsi sõjaväelased juba teevadki. Nii on sõdurid varsti nagu India autojuhtide veoautod, mis on kaunistusi nii täis, et juht välja ei näegi. Ja kui värvikirev sõdur ilmub vaenlase ette ja too ei saa aru, kellega tegu on, laseb ta selle “paabulinnu” igaks juhuks maha.
Uued Uudised
