Solvumisühiskond tungib peale – suu kinni või kaeban su kohtusse!

Solvumisühiskond on ka Eestis kinnistumas ja inimestel kaob enesekriitiline meel, mis asendub vihase enda mistahes hinna eest maksma panemisega.

Palju kära tekitas Brigitte Susanne Hundi juhtum. See pole ainuke, ka üks blogija teatas oma kavatsusest väidetavad solvajad kohtusse kaevata. Sama oli ka laste seksiõpetajaga, kes oma vanusest hoolimata pole aru saanud, et mistahes uuendusega välja tulles (olgu see hea või halb), tuleb selle elluviimise eest võidelda, ja seda mitte kohtus – tõestada tuleb ühiskonnale.

Inimesed suruvad ennast oma tegevusega avaliku elu tegelaste hulka ja teevad ise intrigeerivaid postitusi – kas nad tõesti loodavad, et saavutavad seejuures sajaprotsendilise toetuse ja heakskiidu? Kriitika tuleb ja see on loomulik (jutt pole hetkel põhjendamata kriitikast ja solvangutest).

Tegelikult tulevad tugevad inimesed neist, kes läbivad elu raskustega võideldes. Kõigi valimatult kohtusse kaebamine pole selline tee – ka ebakonstruktiivse kriitika puhul tuleb ennast kaitsta ja tõestada, et sul on õigus. Kui oled suutnud seda tõestada, on ka võit magusam kui advokaadi välja räägitud eurod.

Inimesed on unustanud vanad väljendid “Ma pole prostituut, et peaksin kõigile meeldima!” ja “Nii kehv mees (naine) ma ka pole, et mul vaenlasi poleks!” Uue põlvkonna lumehelbekesed nõuavad, et nad peavad kõigile meeldima ja kui ei meeldi, siis kohtusse!

Üks asi, mida need inimesed ei arvesta, on lugupidamine. Kohtus võib ju võita, kuid kriitika summutamine kohtu kaudu ei mõju kellegi mainele hästi. Sest tegu on ju suude sulgemisega kohtuga hirmutades.

Ei saa päris kindlalt väita, et sellised kohtuteel käijad raha taga ajaksid – küsitav summa peab suur olema, sest ka advokaat tahab oma osa. Pigem soovitakse ikka suid sulgeda. Aga ka raha loeb. Või nagu kirjutab räppar Martti Poom:

“Kui sul on raha otsas ja sa ei tea kuidas enam teenida, siis hakka andma inimesi kohtusse, kellele sa ei meeldi. Mis sest, et sul võiks olla suva nende arvamusest, sest sa tunned, et sa oled parem inimene kui nemad, kuid tõsine on fakt, et sul pole raha. Ja siis hakkadki välja pressima inimestelt – sõnavabadust eirates. Ja varsti elamegi ajas, kus keegi ei või öelda midagi kellegi kohta, kui ainult takka kiita, olenemata tema rumalatest väljaütlemistest. /…/ Hiljem ei või isegi otsa vaadata, sest see võib tekitada ka sügavaid hingehaavu. /…/ Kurb lihtsalt, kuidas lastakse inimestelt raha röövida, kes lihtsalt julgesid öelda et üks inimene on “moraalitu”. (Kroonika)

Tegelikult peaks ka advokatuur võtma vähemalt aumõistelise seisukoha advokaatide suhtes, kes ajavad selliseid solvumishagisid. Jah, see on advokaatide töö, kuid ka nemad võiks kasvõi klienti nõustades eetilise piiri ette tõmmata, kust saati on tegu solvangu ja kust saati konstruktiivse kriitikaga. Praegu aga kasutatakse advokaate suude laussulgemiseks ja hirmuõhkkonna tekitamiseks.

UU