Sõnade “nigger” ja “neeger” võrdlus teadustöös – oodatud ja ettenähtud tulemus pluss kindlasti 1% SKP-st

Erudeeritus ei ole häbi-, vaid auasi, iseasi on see, kuidas seda kasutada.

Eestis on üks nähtus nimega Lobjakas, kes on võtnud nõuks ühte loosse uhada võimalikult palju võõrsõnu, teoseid, klassikuid ja tsitaate, et oma matslikele mõtetele erudeeritud sisu anda. Sama teed lähevad ka paljud nn teadustööd, mis täidavad ideoloogilist tellimust.

ERR vahendab loo: “Millal muutub sõna rassistlikuks? TÜ lõputöö annab vastuse.” Aluseks on inglisekeelse sõna “nigger” ja eestikeelse “neeger” võrdlus, loos on segaduse tekitamiseks palju “teaduslikke” sõnu, termineid ja mõisteid nagu slur, false friend ja virvasõna, ehk siis “nendele vastandustele ning eripäradele läheneti töös teoreetilise filosoofia raamistiku kaudu”. Ning tulemust pole vaja ennustadagi.

Küsimuse püstitus kõlab: “Kui USA ja Ühendkuningriigi ajaloo annaalidest vaatavad vastu diskrimineerimise, represseerimise ja rassismi mustrid, siis väidetavalt Eestis europiidne rass end mustanahalisega antud viisil vastandunud ei ole. Niisiis ei tohiks olla ka põhjust arvata, et neeger on solvav. – Kas on ikka nii?”

Ja vastus kõlab oodatult: “Seega ei ole võimalik antud argumendile toetudes ka väita, et nigger ja neeger oleksid olulises mõttes erinevad. Nimelt ei saa varieeruvast kultuurikontekstist tuletada tähenduste lahknevust, sest keelekasutajate taust on olulistes aspektides tegelikult sarnane.”

Ehk siis – “neeger” on paha sõna igal juhul. Mis sellest, et meil eestikeelset asendussõna pole ja “must” kõlab veelgi hullemini.

Et bakalaureusetöö ideoloogilist kallutatust varjata, on lisatud üks tavainimesele väga “arusaadav” lause: “Kuigi abstraktse tasandi teoreetiline käsitus võib näida igapäevaelust kauge, avab bakalaureusetöö akna ka praktiliste ja normatiivsete uurimuste valda, võimaldades kõnelejate intuitsioonidele toetudes selgitada keelenõuete ja kõnelemistavade olemust.”

Ja mida me saime teada? Sõna muutub rassistlikuks siis, kui vasakliberaalsed sallivusideoloogid seda tahavad. Ja teiseks tekkis küsimus – kas teaduse rahastamine ühe protsendiga SKP-st peaks tähendama sellise “teaduse” mahu kasvu?