Sõnades Ukrainaga, tegudes Venemaaga – nii näeb välja tegelikkus

Eesti michalid, tsahknad, pevkurid ja teised pendeldavad laias maailmas ringis, kogudes ukrainlaste verelt ausära, Venemaa aga teatab, et ei kavatsegi enne lõpetada, kui Ukraina põlvili on. Miks see nii on?

Vastuse annab Delfi Ärileht: need samad jõud, kes Ukrainat täie kisaga “toetavad”, teevad samas doonorlust Vene sõjamasinale, ehk nagu ütleb pealkiri: “Faktid ei valeta: Euroopa on suurim Venemaa gaasi ostja, edestades Hiinat ja Indiat.”

Ehk siis: “Kuigi Ukraina sõda on kestnud juba üle kolme ja poole aasta, on Euroopa Liit oma energiapoliitikas endiselt silmakirjalik, et augusti seisuga ollakse kõige suurem Venemaa toru- ja vedeldatud maagaasi tarbija, enamik suurriike pole suutnud Venemaa energia importi lõpetada.

Euroopa on endiselt maailma suurim Venemaa veeldatud maagaasi (LNG) ostja, importides augustis umbes 50% Venemaa LNG-st. EL oli ka suurim Venemaa torugaasi ostja, ostes 35% riigi kogu ekspordist, kirjutab CREA. Suure osa sellest LNG-st ei osta mitte need riigid, kes on juba teatanud oma kavatsusest jätkata energia ostmist Venemaalt, nagu Slovakkia ja Ungari, vaid need, kes toetavad Venemaa suunalisi sanktsioone, sealhulgas Prantsusmaa, Saksamaa ja Madalmaad.”

Seda olukorda tuleb vaadata kainelt: Ukraina ei saagi võita, kui tema liitlased, kes ei suuda teda relvadega varustada, annavad samal ajal raha Venemaale ning tarbivad tema gaasi. Nii ongi kogu läänemaailma tegevus täielik tühikargamine, igas paigas lehvivate Ukraina lippudega ei kata kinni seda, et Ukraina saab tuge vaid rinde hoidmiseks ning sõda võib kesta pikalt ja lõppeda Venemaa võiduga.

Seega pole ka Eesti võimupoliitikute ärplemisel mingit tausta. Ka Eesti ise on kahtlusaluste nimekirjas – mõni kuu tagasi kirjutas portaal Logistikauudised: “Alexela kahtlustab musta mängu: turul lõhnab keelatud Vene gaasi järele.” Ehk: “Kaubakoodide virvarr ning üks sanktsioonide alt väljas kaubagrupp võivad olla tekitanud olukorra, kus Eestisse pääseb endiselt keelatud Vene gaas.”

Olukord tekitab küsimuse: miks paiskab Eesti endiselt Ukrainasse oma raha, kui on teada, mis toimub tagahoovis, kus on püsti aetud vereäri ukrainlaste arvelt?

Kaja Kallas ajas pikka aega Vene suunal pereäri, välisminister Margus Tsahkna teenis Ukrainasse saadetavatelt välihaiglatelt – kellelegi on sõda tulus. Rääkimata sellest, et Ukraina teemaga saab Reformierakond oma populaarsusriismeid pisutki elus hoida.

Ja kui vaadata rahalist kaost kaitseministeeriumis, siis ega ka Eesti kaitsevõimekust ei arendata, võõrdroonid ekslevad Süda-Eestisse ja kukuvad alla, Vene lennukid “lõikavad” läbi Eesti õhuruumi, idapiir on endiselt välja ehitamata – mis siin toimub, Kristen Michal?

Uued Uudised