23.05.2020
Lääne sõnavabadusest on järel sama haledad räbalad nagu Arktika jääväljadest. Pilt on illustratiivne.
Sõnavabaduse kadumisest on kombeks rääkida totalitaarsete režiimide puhul, kuid paraku kägistatakse seda üha jõudsamalt ka vabaduste kantsiks peetavas Lääne “liberaalses demokraatias”.
Millal asutakse demokraatlikuna näivas ühiskonnas sõnavabadust piirama? Tavaliselt siis, kui vastuolud ühiskonnas kasvavad suureks ja demokraatlik protest vaba sõna kaudu hakkab neid üha enam esile tooma – selle asemel, et muresid lahendada, asutakse sulgema suid neil, kes vigadele tähelepanu juhivad. Või siis paljastavad kaldumist ebademokraatliku impeeriumi suunas, nagu EL-i puhul.
See on just toimumas Lääne-Euroopas, Euroopa Liidus ja laiemalt kogu Lääne ühiskonnas. Euroopa Liidul on ju tohutult probleeme – kokku jooksnud migratsiooniprotsessid, võõraste kultuuride sissetung ja vastasseis kristliku kultuuriruumiga, võimu üleliigne kuhjumine Brüsselisse, mis liikmesriikides paljudele ei meeldi, nüüd ka EL-i käpardlik jõuetus pandeemia ajal. Juba pikemat aega on Euroopas olukord, kus arengu kokkujooksmise eitamine nõuab ka sõnavabaduse kärpimist.
Ükski poliitiline süsteem pole nii rumal, et öelda “Ole vait!” või suukorv julmalt pähe suruda. Sõnavabadust piiratakse vargsi ja kavalalt, nii et inimene ise sellega nõustuks ja arvaks piirangud õiged olevat.
Esmalt võetakse appi vihakõneseadused, mille kohaselt ei tohi kedagi solvata, öeldes, et ta on paks, rumal, inetu või veel kuidagi teistest halvas mõttes erinev. Kuna me oleme kõik ebatäiuslikud ega taha hästi kriitikat omaks võtta, siis läheb enamik inimesi sellise summutamisega kaasa – ei tohi teisi solvata! Kuigi teleka ees lesivale ja kooke mugivale tüsedale kuluks karm väljaütlemine ära. Esimene samm suude sulgemisel on ühiskonna toel astutud.
Edasi laiendatakse kriitikapuutumatus teatud gruppidele, vähemustele ja autsaideritele. Näiteks nõutakse Marrakechi paktis migratsiooni kohta käiva kriitika summutamist – kui see üks termin sisaldab endas nii sõja- ja näljapõgenikke kui ka parema elu otsijad ja rändega kaasa tormavaid terroriste, on poliitkorrektsus kogu protsessi kohta lausa kuritegu.
Kui inimesed pannakse uskuma, et pealtnäha õigeid ja õnnetuid ei tohi sõnaga riivata, saab juba edasi minna. Praegu on Läänes see moment, kus vihakõne-vastaste meetmetega piiratakse “paremäärmuslikku propagandat”. Äärmuslus pole siin oluline, rõhk on parempoolsusel ja konservatiivsusel, mida inimestes alateadlikult äärmuslusega seostatakse.
Samas käib hoogne propaganda, mis ütleb, et Lääne demokraatia aluseks on liberaalse maailmavaate väärtused, mida korrutavad ka Eesti liberaalid. Nii antakse signaal, et kõik teised, sealhulgas konservatism, on valed, kuigi Läänes pole peale natsismi ühtegi maailmavaadet keelatud, ja seega on neil kõigil õigus võrdsusele.
Inimestes aga tekitatakse veendumus, et liberaalne demokraatia on see ainus õige ja teised on halvad. Vasakpoolsus aga on jõudnud liberalismi sulanduda nagu Res Publica Isamaaliitu, ja seda oma vajaduste järgi ära mudinud – tema tunneb ennast liberaalide kojas hästi.
Liberaalid rõhuvad palju sellele, et rahvuslus olevat vale – et vaadake, mida natsid saksa rahvussotsialismiga tegid (kuigi ideoloogiad, nagu marksism, ja religioon, nagu islam, on hullemad)! Nii on Lääs teadlikult häälestatud kõige rahvusliku vastu, ja seegi on seatud “halbade” nimistusse.
Sõnavabaduste piiramisel on oluline osa käimasoleval võitlusel libauudiste vastu. Kuigi libauudiseid on tohutult, ongi see osa maailmavaadete heitlustest, ja nende vastu saab võidelda ainult selgitustöö, mitte keelamisega. Praegu aga tembeldatakse libauudisteks kõik see, mis sildistaja enda maailmavaatega kokku ei lähe. Euroopa mastaapides lähevad libauudiste alla juba kõik konservatiivse pilguga nähtud kajastused.
Ajakirjandus on suures osas Läänest juba ammu liberaalide kontrolli all ja nad põtkivad igati selle vastu, et keegi neilt infomonopoli ära võtaks – see toimub ka Eestis ERR-i ümber. Kisa ajakirjandusvabaduste piiramistest on vastutegevus konservatiividele, kes püüavad seda monopoli murda. Näiteks süüdistab Euroopa Liit Ungarit sõnavabaduse piiramises, kuid sellele riigile endale ei anta eriti palju võimalusi oma seisukohti kaitsta, samas aga määritakse Ungari maine liberaalses ajakirjanduses täiesti sopaseks.
Kuna ajakirjandus on liberaalidel juba peaaegu alistatud, siis nüüd käib rünnak sotsiaalmeedia suunal, küll vihakõnede, küll libauudiste vastu võitlemise sildi all. See, mis toimub Facebookis, on pretsedenditu kallaletung sõnavabadusele. On leitud vasakkaldega inkvisiitorid ajakirjandusest, nagu Laine ja Roonemaa Delfist, kellele on antud meeletu õigus otsustada selle üle, milline uudis on fake-news.
Inimestele, kellel on ainult pisut õpet ja elukogemust, antakse voli otsustada, kas näiteks koroonaviiruse kohta käiv uudis on vale või õige – selle üle ei tea teine kord meedikudki otsustada. Lisaks on glavlitlastel oma maailmavaade, mille oponentide vastu on nad ilmutanud varjamatut viha – ja nad saavad õiguse kord majja luua!?
Sotsiaalmeedias on palju viha, aga see pole tekkinud seal, vaid ühiskondlikes protsessides. Vaja on võidelda nende protsesside, mitte väljendusvabaduse vastu. Kui näiteks on ühiskonnas tekkinud vastumeelsus sisserände vastu, siis tuleb tegeleda migratsiooniprotsessidega, mitte aga keelata sellest rääkimist. Praegu toimuv aga näitab, et suukorvistada tahetakse just diskussiooni soovijaid.
Internetis on nii seksuaalset ahistamist kui ka äärmuslike meeleolude levitamist, aga seda saab piirata konkreetse vastutegevusega, kus sõnavabaduse piiramine pole mingil juhul esikohal. Ehk siis tegeleda tuleb konkreetsete juhtumitega, mitte looma ulatuslikku summutussüsteemi, mis hakkaks sõnavabadust sööma.
Vajalikul tsensuuril peab olema kogu aeg jalg piduril – kui august mööda on saadud, jalg pidurilt maha. Kui aga luuakse ennetavaid seadusi, jälgivaid süsteeme ja repressiivseid karistusi, on sõnavabadus juba ketis. Lääne ühiskonnas see juba toimubki, ja täie rauaga.
Mis saab siis, kui sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses enam rääkida ei saa? Karmi vihakõneseadusega Soome on väga heaks näiteks. Detsembrikuise iseseisvuspäeva ajal käis Uute Uudiste tiim Helsingis, kus tänavatel olid korraga vasak- ja paremäärmuslased, padukommunistid, anarhistid, vikerkaarevähemus, antifad ja ei tea kes veel. Politseil oli tegu erinevate agressiivsete demonstratsioonide eraldamisega.
Kui avalikus ruumis on vaba sõna lukus, minnakse tänavatele – seal saab vastudemonstrantidele hõigata asju, mida sotsiaalmeedias kunagi ei saa. Pinged keevad ruttu üle ja kui politsei tulipäid ohjeldada ei suuda, on verine kisma lahti. Edasi peab politsei juba kedagi represseerima ja ollaksegi jõutud ühiskonda, kus vastuolusid summutatakse jõustruktuuride abiga. Riigivõimu sümpaatiad kalduvad kellegi poole ja totalitarism ongi kohal.
Kuidas saada aru sellest, et sõnavabadus hakkab kaduma? Ikka sellest, kui inimene ei saa oma mõtteid avalikult välja öelda, vaid need leitakse kellegi poolt valed ja sobimatud olevat. Väljaöeldavate sõnade sobivuse määrab suuresti ära meis peituv sisemine moraalikompass. Mida laialdasemaks lähevad kõrvalt tulevad õpetussõnad, seda hullemini on sõnavabadus ohus. Inimeste suude sulgemine käib üheskoos tervete teemade käsitlemise ebasoovitavaks või lausa keelatuks kuulutamisega.
Läänelikus ühiskonnas käib praegu ulatuslik sõnavabaduse kägistamine. Ainult et inimestele on juba suuresti selgeks tehtud, kui vajalik see on, ja nad on nõustunud hapniku mahakeeramisega. Sõna aga ei ole enam vaba, rääkigu üks euroametnik mida iganes.
UU