30.08.2018
Sotsiaaldemokraadid protestivad palgalõhe vastu.
Sooline võrdõiguslikkus on üks oluline ja vajalik teema, kuid selle käsitlemisel üle pingutades võib tugevalt sõrme lõigata. Eriti kui tegu on ideoloogilise projektiga.
Ka nõukogude ajal räägiti meeste ja naiste võrdsusest, kuid sel ajal kiputi võrdsust samastama sarnasusega. Unustati, et kui füüsiliselt nõrgemad naised läksid 12 või enamaks tunniks traktorirooli, siis mõjus see neile hullemini kui meestele ja ka pere jäi unarusse.
Praegu on soolise võrdõiguslikkuse üheks prioriteediks palgalõhe kaotamine meeste ja naiste vahel, kuid seegi kipub muutuma totaalse võrdsuse kehtestamiseks, mille juures ei arvestata enam ühtki iseärasust — võrdsus olgu olla ja kõik. Veel hullem on see, kui ettevõtete juhatuste komplekteerimisel seatakse sisse kvoodisüsteem. Majanduses peaks kaadripoliitika sõltuma siiski inimeste kompetentsusest, mitte ühestki muust tegurist — kui majandusasju hakkavad ajama asjatundmatud inimesed, kes on sinna määratud teistel, asjasse mittepuutuvatel alustel, siis kõrbevad ettevõtted, riik saab vähem makse ja ühiskond jääb jõukusest ilma. See oleks lihtsustatud näide.
Hullem aga tundub lugu olevat selles osas, et tegelikult polegi tegu kellegi sooviga saavutada meeste ja naiste võrdsus igal alal, vaid hoopiski vasakliberaalide ideoloogilise projektiga. Nagu geide puhul pole olnud oluline nendele õiguste andmine, vaid traditsioonilise perekonna hävitamine, nii on ka naiste õiguste tagamine osa suuremast mängust. Seda kinnitab järgmine fakt.
Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu esimehe Rainer Katteli pöördumises riigihalduse ministri Janek Mäggi poole kirjutab ta: “Teen nõukogu nimel Rahandusministeeriumile kui avaliku sektori personalipoliitika eest vastutavale asutusele järgnevad ettepanekud: analüüsida kõrgema tasandi ametnike värbamise (tüüp)tingimusi ning -protsesse; tuvastada, kas tingimustes või protsessides võib olla vähemusgruppide (vastavalt valdkonnale võivad alaesindatud olla nii naised, mehed kui muu tunnuse järgi vähemuses olevad inimesed) esindajaid välistavaid või vähem soosivasse olukorda asetavaid tegureid: viia tingimustesse ja protseduuridesse sisse parandusi ja/või lisandusi, mis soodustaksid naiste ja vähemusgruppide esindajate kandideerimist avaliku sektori kõrgema tasandi ametikohtadele.”
Pange tähele lausekatkeid: “…kõrgema tasandi ametnike värbamise…” ja “…alaesindatud …muu tunnuse järgi vähemuses olevad inimesed”! Kas see tähendab seksuaalseid, rahvuslikke, usulisi ja teisi vähemusi? Et nagu Hollywoodi filmis: tegelaste seas peab olema neeger, homo, latiino, asiaat jne? Lisame juurde veel ka puudega inimesed, taimtoitlased, ülekaalulised ja kõik teised? Kompetents, haridus ja kogemus antud alal polegi enam prioriteet?
Tegu on ilmselge vasakliberaalide katsega panna ka avaliku sektori tipus paika see Läänes nii levinud vähemuste kohustuslik esindatus ehk kvoot mistahes elualal, mis oleks ülimuslikum kompetentsusest. Naiste suurem esindatus on vaid esimene samm, sellel järgneb kindlasti nõue, et ka geid ja transvestiidid pääseksid lihtsamalt ametnikkonda, siis peab seal olema võrdselt eestlasi, neegreid ja venelasi, ateiste ja moslemeid… See pole nali, sest Lääne-Euroopas on see juba reaalsus. Põhimõtteliselt tahetakse riiklikud süsteemid kaaperdada ja anda nad vasakliberaalide kontrolli alla, sest “õigluse” saajad on ju edaspidi ustavad oma “kaitsjatele”.
Praegu surub soolise võrdõiguse nõukogu võrdõiguslikkuse seadusesse muudatusi, mille on ka valitsus juba heaks kiitnud. SoVS paranduste eelnõu kohaselt loodaks Tööinspektsiooni juurde uus andmebaas avaliku sektori tööandjate poolt makstavate töötasude kohta, mille alusel tööinspektsiooni loodav uus üksus arvutaks välja iga organisatsiooni nais- ja meestöötajate keskmiste tunnipalkade erinevused.
Kõigile avaliku sektori tööandjatele, kus sooline palgalõhe on suurem kui 5%, hakkab inspektsioon tegema ettekirjutusi, et tööandjad viiksid läbi kõigi tööde väärtuse hindamised, nende alusel väljaselgitatud võrdväärsete tööde lõikes nais- ja meestöötajate töötasude võrdlemise ja nn. “objektiivsete” palgaerinevuste põhjuste puudumisel koostama tegevuskavad naiste ja meeste palkade erinevuste kaotamiseks.
Muidugi on need parandused esile kutsunud rea kriitilisi vastukajasid, ennekõike selles osas, et luuakse juurde seltskond ametnikke, kes hakkavad pidama teatud moel nõiajahti; peale selle seavad seadusemuudatused ka tööandjate poolelt lisatöötajaid ja -tööd ega ole sageli ka vajalikud, sest vajalikud andmed on juba olemas.
Välja võiks tuua peamised eelnõuga seotud probleemid, mille on esitanud Eesti Naisteühenduste Ümarlaud: eelnõu toetub ekslikule eeldusele, et sooline palgalõhe on peamiselt tingitud tööandjate poolt naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest võrdse tasustamise nõude rikkumisest; uue andmebaasi ja üksuse loomine on dubleeriv, sest juba praegu on nii tööandjatel kui Eesti Statistikaametil olemas kõik andmed ja viimasel ka väljatöötatud metoodikad ning vajalik teadmus palgalõhede analüüsimiseks kõigis sektorites; arvestamata on halduskoormus, mida toob kaasa massiline tööde väärtuste hindamise läbiviimine avaliku sektori asutustele ja palgalõhede põhjenduste esitamine riigiasutuste poolt, kus need töötasude soolised erinevused on juba tänaseks organisatsioonide ja ametigruppide lõikes avaldatud; avaliku sektori tööandjatele pole ette nähtud mingeid lisaressursse tööde väärtuse hindamiseks ega töötasude tõstmiseks jne.
Ümarlaud lisab: kui riik sooviks tegelikult hakata senisest enam kaitsma isikute õigust mitte olla soo alusel diskrimineeritud, siis ei tohiks see olla valikuline ja sõltuda sellest, millise töösuhte lepingu alusel ning millises sektoris inimesed töötavad – era-, avalikus või kolmandas sektoris. Selline valikuline inimeste põhiõiguste kaitsmine ei aita kaasa õigusselgusele, sest tööandjatel on kehtiva seaduse kohaselt keelatud töö tasustamise tingimustes sooliselt diskrimineerida kõiki temaga töösuhtes olevaid isikuid, olenemata lepingu liigist ja sektorist.
Kui tegu on mistahes projektiga, mille aluseks on võrdõiguslikkuse tagamine mistahes hinnaga, tasub ettevaatlik olla — tavaliselt on tegu ideoloogilise tellimustööga, kus põhirõhk pole mitte neil, kelle õiguste eest näiliselt võideldakse, vaid eesmärk on teine. Seda sobiks lõpetama üks Urmas Espenbergi poolt Hirvepargis välja toodud paradoksidest, mis puudutab ideoloogilisi väärõpetusi: uusmarksism on nurka visanud varandusliku ebavõrdsuse, uuteks rõhututeks on valitud naised, homod, immigrandid. eesmärgiks perekonna ja selle kaudu ka ühiskonna purustamine, täideviijateks on proletariaadi asemel noored ja loominguline intelligents (Eestis SDE).
UU