Soolise võrdõiguslikkuse seadus ei põhine uuringutel, vaid oletusel, et naistele tehakse nagunii liiga

Uute Uudiste kaasautor Harri Kivilo kirjutab soolise võrdõiguslikkuse seadusest, mis ei põhine tema hinnangul põhjalikel olukorra uuringutel ja analüüsidel, vaid arvamusel, et Eestis puuduvad naistel üldiselt meestega võrdsed õigused.

„Juba ammustel aegadel jagunesid inimühiskonna liikmed tööandjateks ja töötajateks. Üldiselt tööandjad teadsid et kõiki töid on võimalik teha hästi ja kiiresti, kuid ka halvasti ja aeglaselt ning et ühed isikud sobivad ühe töö tegemiseks teistest paremini.

Isiksusepsühholoogide hinnangul jagunevad kõik inimesed oma isiksuseomaduste alusel viide rühma, mis erinevad juba sündides pärimuslikkuse alusel.

Ühte rühma kuulujad saavad tööealiselt olla suurepärased müügimehed ning teise rühma liikmed võivad toimida oskuslike käsitöölistena. Endistel aegadel põhines töö tulemuslikkus töötaja isiksuseomadustel ja sellest tulenevalt oli ka kokku lepitud palk olnud erinev, ning mitte riigipoolse vahendaja määratud.

Pärast Teise maailmasõja lõppu pidasid võitjad vajalikuks avaldada Inimõiguste Ülddeklaratsioon kui ühine suunis kõigile rahvastele ja riikidele, nii et iga inimene ja iga ühiskondlik organ saaks kaasa aidata deklaratsioonis määratud õiguste ja vabaduste rakendamisel.

Ülddeklaratsioonis määratut on mitmel korral muudetud, isegi suunis on sõnastatud  ülesandeks, mida peavad püüdma täita kõik rahvad ja riigid – ent kindlasõnalist rahvusvahelise seaduse nõuet justkui ei olegi deklaratsioonis sätestatud.

Eesti riigivõim on siiski koostanud ja heaks kinnitatud Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (edaspidi SoVS). Seadus ilmselt ei põhine põhjalikel olukorra uuringutel ja analüüsidel, veelgi vähem isiksusepsühholoogide hinnangul, vaid arvamusel et Eestis naistel üldiselt puuduvad „meestega võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel,” (SoVS §3, (1), 1).

SoVS põhineb Inimõiguste Ülddeklaratsiooni sättel, mille kohaselt kõik inimesed on sündinud võrdsete omadustega – kuigi osa isiksuseomadusi on vanemate pärandina sündinul juba olemas. Kuna Eestil on olnud kombeks ikka lähtuda sellest, mida riigivõimu sõbrad läänes soovitavad, siis on see kõigi sünnilt võrdsete omaduste tõde muutunud kõrgmoeks ning sellega lehvitavad nüüd kõik inimõiguslased: nõudes meie põhiseaduses määratud diskrimineerimise keelu täiendamist seadusega, mis sunnib enamuses olijaid kõiki vähemusi imetlema ning nende võimuahnete juhtide tegevusi riiklikult rahastama.

Inimõiguste lehvitajate arvates on tööandjalt palka saavad naised oskamatud ise oma töösuhteid korralda. Et naine oma töö eest soovitud palka saaks, on vaja mitte ainult SoVS-t, vaid ka soolise võrdõiguslikkuse volinikku.

Normaalses ühiskonnas ja tööturu olukorras on tööandjal olnud kasulik igale töölisele, soolisest kuuluvusest olenemata, maksta sellist palka mis tema hinnangul vastab töötaja oskusele ja tahtele tööd tulemuslikult teha.

Enamasti on tööandja ise pärast näiteks kuu pikkust katseaega, asunud töötajaga arutama palga küsimust ning siis kokku leppinud kas palga suurendamises, või suurendamata jätmises või paluda töö soovijal uus töökoht leida. Palga suuruse määramisel oleks tööandja tõenäoselt võtnud arvesse ka töötaja isiksuseomadusi tööandja ja töökaaslastega suhtlemisel.

Naiivne oleks aga järeldada et: „samasugust tööd mida üks meessoost töötaja praegu teeb, või on varem teinud või hakkab kunagi tegema samasuguses olukorras” (SoVS sõnastus) ,hakkavad tegema ka kõik teised töötajad, vaatamata millised on nende töötegemise isiksuseomadused ja tahe tööd hästi teha; tööandja peab palka maksma võrdõiguslikkuse voliniku poolt määratud summas.

Tööandja ja töövõtjad saavad üksteisele kasulikud olla ja üksteist austada, kui nad omal soovil on töösuhete tingimustes kokku leppinud. Kui töötaja võetakse tööle aga võrdõiguslikkuse voliniku nõudel, kaob tõenäoselt vastastikune austus. Tööandjal on ju võimalik tekitada olukord, mis sunnib töötajat järeldama et parem on töösuhe lõpetada kui tööandjaga kõigis küsimustes vastaline olla.

Kokkuvõtvalt võib õigustatult järeldada, et Eestis ei ole vaja ei soolise võrdõiguslikkuse voliniku ega SoVS-st. Okupatsioonieelses Eestis olid alati palgalised töölised saanud tööandjaga mõlemaid osapooli rahuldava kokkuleppe saavutada. Sama kehtis ilmselt ka kõikides riikides kuhu eestlased olid asüülitaotlejatena asunud.

Meeles tasub pidada ka sedagi et Eesti riigivalitsemise kulud on palju suuremad kui vaja. Paljud asjatud korraldused koos registrite ja inspektoritega on niisama mittevajalikud kui Soolise võrdõiguslikkuse seadus.“