04.07.2020
Sanna Marini huulepulgavalitsus kavatseb selle maa vasakliberaalseks põrguks muuta.
Soome „huulepulgavalitsus“ on toonud poliitikasse uue mõiste. Roheliste erakonna esimees, siseminister Maria Ohisalo kirjutas oma blogis 25. juunil:
„Valitsuse võrdõigusprogramm on feministlik. Meie valitsuse poolt vastu võetud võrdõigusprogramm on üks nendest paljudest kohtadest, kus roheliste käekiri on tõepoolest näha. Programm sisaldab ambitsioonikat nimekirja meetmetest, millega edendatakse sugude võrdseid õigusi nii Soomes kui ka välispoliitikas.“
Blogi pealkirigi, „Tõstame Soome võrdsete õiguste tippmaaks“, ei või ambitsioonide puudumise üle just eriti kurta. Võluvahendiks, mis Soomel peab aitama sinna võrdsete õiguste tippu ronida, on „…intersektsionaalsus, ehk vaatlusmeetod, mille abil võetakse arvesse kõik indiviidi ühiskondlikku positsiooni üheaegselt mõjutavad mitmekesised taustategurid. Need on näiteks sotsiaalmajanduslik taust, elukoht, päritolu, peretaust, haridus, vanus, mõne puude olemasolu, seksuaalne suundumus, sooidentiteet ja enda soo väljendamine. Intersektsionaalsus on viis vaadelda ühiskonnas valitsevaid kohakuti toimivaid ja läbilõikelisi diskrimineerivaid mehhanisme.“
Programmis on kirjeldatud kehtivat olukorda ja sihte, mille poole valitsus püüda kavatseb, ning loetud üles terve hulk meetmeid nende sihtide saavutamiseks. Kuigi intersektsionaalsus on defineeritud kui vaatlusmeetod, on planeeritud meetmed vägagi konkreetsed ega piirdu sugugi ühiskondlike nähtuste vaatlemise ja uurimisega. Vägisi jääb mulje, et vaatluste tulemused on juba ette teada ning meetmed kavandatud nii, et rohevasemike käekiri tõepoolest hästi näha on.
Mõned näited.
– ühendada emadus- ja isadusseadus üheks vanemaseaduseks;
– osana isikukoodi uuendamisest loobuda sugu tähistavast märkest isikukoodis;
– tugevdada intersoost laste enesemääramisõigust;
– määrata kohustuslikuks järgimiseks võrdõigusõppeplaanid koolieelses kasvatuses;
– sooaspektide peavooluks muutmise ehk peavoolustamise all mõeldakse võrdõigustöö siirdamist eriprojektide valdkonnast tavapärase otsuste ettevalmistamise osaks. Ministeeriumidel tuleb sooaspekt plaanipäraselt sisestada oma töö alusprotsessidesse, eriti eelarvete koostamise, tulemijuhtimise ja määruste koostamise alal.
Ka sunnimeetmeid on tulemas. „Valitsusperioodi ajal teostatakse meetmeid läbi ühiskonna elu eri valdkondade, mis senisest jõulisemalt reageerivad süstemaatilisele tülitamisele, ähvardustele ja märklauastamisele, mis ähvardab sõnavabadust, ametlike instantside tegevust, uuringute sooritamist ja teabe vahendamist.“
Programm ise on 40-leheküljeline dokument, kus keset kantseliidiräga leidub peale eespoolmainitu muudki huvitavat – ja ka hoiatavat. Põlissoomlaste erakonna esimees Jussi Halla-aho kirjeldab programmi koostajate mõttelaadi järgmiselt:
„Intersektsionaalne feminism ei püüdle võrdsete õiguste poole ei sugude ega ka rahvuste osas. Selle sihid on tegelikult täiesti vastupidised. See on oma olemuselt ohvrikultus ja kastisüsteem, mis seab inimesed hierarhiajärjestusse nende sünnipäraste omaduste põhjal.
Üksikisiku koht hierarhias moodustub vastavalt tema esindatavale rühmale, rühma koht aga ohverlikkuse alusel. Kõige ohverlikumad on hierarhias kõige kõrgemal pulgal. [—]
Väärtusskaala kõige alumisel pulgal on teadagi valge heteromees. Kes tahes võib temale öelda mida tahes, ja tema peab alati kõigi teelt eest kõrvale astuma. Teiste rühmade omavaheline järjestus selgub jälgides olukordi, kus ohverlikel rühmadel on omavahel konflikt või huvide vastuolu. Kuigi näiteks naised ja homod on väärtusskaalas üsna kõrgel, paiknevad nad siiski märgatavalt madalamal kui muslimid. Seetõttu, kuigi naiste ja homode olukord muslimimaades ja -kooskondades on objektiivselt võttes vilets, ei pane see asjaolu intersektsionaalse feministi ajudes mingit häirekella tilisema.
Nagu kõikides kastisüsteemides, pole ka intersektsionalismis indiviidi isikuomadustel mingit tähendust ja oma positsiooni hierarhias ta muuta ei või, kuigi tema teod või elutingimused võivad olla kaugel väljaspool neid stereotüüpe, mida intersektsionaalkultus tema rühmale omistab. Nii näiteks valge mees on alati „võimusüsteemi esindaja“, olgu ta kasvõi prügikastide vahel elutsev sopajoodik. Gangsta-räpparist miljonär oma kuldkettide ja lamborgiinidega on aga vastavalt pöördumatus ohvripositsioonis. [—]
Nagu kultused ikka, on ka intersektsionaalsus puhtalt irratsionaalne ja ebausul põhinev. Kõned ja repliigid koosnevad nõiasõnadest. Kui sooritad mingi rituaali valesti, või ei mäleta õigeid sõnu õiges kohas ja õiges järjekorras, siis oled kohe väärõpetuste järgijate nimekirjas, kust võid pääseda rangete patukahetsusdemonstratsioonide abil.“
Yle Hommikutelevisioonis 1. juulil tõi Põlissoomlaste 1. aseesimees Riikka Purra veel välja, et programmis on tugevalt tunda rohevasemike kalduvust luua uusi ühiskondlikke probleeme ja siis nende vastu võitlusse astuda. Heaks näiteks on lähiminevikus levinud komme otsida kasvõi toiduainete nimetustest „solvavaid“ sõnu ja nõuda nende kõrvaldamist. Üldse tundub viimase aja solvumiskultus olevat osa sedasama ohverlikkust, mis on feministide ühiskondliku väärtusskaala aluseks. Purra vestluspartner, üks programmi koostajatest, Soome valitsuse Põhjamaade koostöö ja võrdsete õiguste minister Thomas Blomqvist oskas ainult öelda, et programmi sisu sellisteks järeldusteks põhjust ei anna.
25. juunil, samal päeval, kui Soome roheliste kodulehele ilmus erakonna esimehe Maria Ohisalo blogi, oli õhtuses uudistesaates ärevakstegev lugu sellest, kuidas noorukite vaimse tervise probleemid on viimase aasta jooksul hüppeliselt kasvanud. Meditsiin laiutab käsi – nii palju spetsialiste, kes iga juhtumi korral suudaksid juba algetapil vajalikku abi anda, pole kusagilt võtta.
Siinkirjutaja ei suuda kuidagi vabaneda mõttest, et sellised trendid, nagu Soome 19. sajandi näljaaegade tasemele langenud sündimus ja noorte järsult lisanduvad psüühikaprobleemid on mingit serva pidi – näiteks ühiskondliku arvamusõhkkonna kujundamise kaudu – selgelt seotud irratsionaal… vabandust, intersektsionaalfeministlike programmidega, millega Soome ühiskonna arengut suunata ja dikteerida püütakse. Sallivustõvest vaevatud ülikoolid sellist oletust muidugi uurida ei võta.
Soome valitsuse uue võrdõigusprogrammi leiab SIIT
Paul Oja, kolumnist